Järjejutt. Kuused lõunast VII Episood
Eestlased Soomes | 21 Dec 2013  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
 - pics/2013/12/3291_001_t.jpg
Karavani lahkumise hetkeks oli määratud Neljapäev Jõulukuu teine kalendripäev kell viis hommikul ja sündmuse tegevuspaigaks Autoregistri esine magistraal, kuhu reaalselt mahuvad ka kolonni kõik veokid. Mõni minut enne starti olid kohal ainult kaks masinat, millistele lisa ei olnud loota. Teise, võimsa neljateljelise gigantse iseliikuri kabiinis konutasid kaks meest.
“Ott, kas sa tuled ise ikke kaasa ka või?,” päris suurest roolirattast kramplikult kinnihoidev juht, millest ta vaevalt ulatus üle vaatama sõidutee lõpmatusse.
Ott võpatas lahti oma mõtetest, silmitses väikest mehikest ja siis jälle teele ja siis jälle tagasi.
“Mis teha?,” mille peale mõlemad saatusekaaslased tahtmatult naerma puhkesid, kuid samas tundus, et seda tehti läbi pisarate.
Ees ootas tume tulevik. Mõlemas masinas, peale juhi, pidi olema ka kaks koormasaatjat. Ilma nende tegelasteta, oli dokumentidesse märgitud, üle Suurriigi piiri nii tähtsa strateegilise saadetisega on läbipääs kategooriliselt suletud.
Otile tegi peavalu, kust leida nii varasel hommikutunnil veel puuduv turvamees, kel asjad pakitud. Minut enne lepitud aega lendasid kohale kaks kollast taksot ja Kallutaja “Punase Partisani” meeskond oli koos.
“Te olete kõik ühe kolhoosi mehed. Passid korras, asjad kaasas ja minek,” alustas kolonnijuht tutvust
“Mis kolhoosist? Saame tuttavaks."
"Mina olen Richardt Kull ametilt elektroonik - sidemehhaanik. Elan Tallinnas. Naisevend on Partisani esimees ja see sell, Põdraks kutsume tead, on esimehe vennapoeg, samuti linnamees. Ta on Piimakonbinaadi ekspediitor. Tõstab ja ronib hästi. Kas paneme minema?,” võidutses Riks.

Ott püüdis määratleda selle huvitava elektrooniku olemust nii seest kui väljast. Mustad silmad, samatonaalne habemetutt, sirge nina, rida lumivalgeid hambaid helkisid kui ta naeratades ülemusele sõbralikult õlale patsutas. Supermodern nahkvest igatsorti lukkude ja neetidega, teksapüksid ja idamaise mustrilise lõikega poolsäärikud, teravad ninad taeva poole kaardus ning kogu seda kupatust pealaelt kattis väga kallis laiaäärne valge lindiga must kauboikaabu, milliseid nähtud ainult Ameerika hobusefilmides.
“Ära pane pahaks tead. Mul tädi Austraalias. Siin pimeduse riigis tead, nuhid pistavad pokri kui Virus nii ringi tallad. Tead, seal ju käivad kõik nii! Koputajaid ei pidavat seal ju olema? Okay Sheff!”
Nii saigi Ott uue aukraadi, kuid see ei lahendanud veel olukorda.
“Meil puudub veel üks mees, keda ei ole olemaski,” teadustas Sheff meeskonda.
Kvintett kogunes koosolekule ja tulemusena leiti üks kuusejünger, kes eile oli välja praagitud. Koheselt sõideti lähedal asuva uue mikrorajooni ühe üheksakordse ette. Vello Vaaderpass löödi Riksi poolt jalule. Samas ärkas ka kohalik ämm, kes kuulnud suurest õnnest, toppis täis igasuguseid kotte kättesaadavate purkide ja pudelitega, aegajalt käies naabrite juurest laenamas seda ja teist.. Kiirkõne kodustele ja pool seitse hommikul, üheksakordse maja akendel lehvitavate rõõmsate saatjate osavõtul, võtsid raskeveokid suuna otse itta.



* * *



Pealinnast ida poole oli rajatud lai ja kurvideta maantee. Süsimust asfalt neelas kõik valgusekiired ja ainult eemalt virvendav eessõitva veoki stopptuli oli majakaks aasta viimase kuu lörtsises tormis. Kallutajal oli kombeks kasutada roolimise ajal ohtralt pedaale, et pikal teel jalad ei kangestuks. Pidurdamisel tekkis punane valgusemüür järellonkijate ette. Veoki tagasein oli täistopitud erinevaid stopptulede lisalaternaid, äratades unest maanteel tukkuvaid roolikeerajaid.
“See ongi illusioon, kuhu me pidevalt kihutame. Kord võimas Punamaailm ja siis jälle üksik tuluke,” äratas Vaaderpass kaassõitjad mõtetest.
Tasapisi hakkas ilm selgemaks tõmbuma ja kiirelt sibavad klaasipuhastid said ka puhkust. Ühtlaselt aeglase kiirusega tagasõitev võimas veok ajas Punase Partisani juhi nähtavasti närviliseks. Kord oli ta kaugel ees - kord ootas taamal teeääres järeltulijat.


Viru.----- Valget vannituba meenutav salapäralik hiidhotell. Mitte segada lõunakalda rahva põhinimega, millist kasutati lahe põhjakaldal.
Koputajad. ---- Suurriigi kodanikud, kes tahtsid ka pääseda Hiidhotelli ilu embusesse ja selle võimaluse nimel koputasid hulgaliste salajaste ametiasutuste ustele.
Mikrorajoon. ----- Vanalinnast mõne kilomeetri kaugusele ehitatud kaasaegse kaitsemüüri osa.
Üheksakordne.---- Detail kaasaegsest kaitsemüürist, milline on täidetud spetsialistidega kes rajasid seda müüri.
Punamaailm. ------ Ainsa valitseva religiooni poolt tunnustatav värvitoon.



Keskpäevatunnil ületati mõtteline Osariigipiir. Kõrgelt sillalt allavaadates otsis Ott silmadega banaanikasti. Kottide vahele kiilutud kaaslastel ei olnud amugi, mida ta oli siiani selle kuusejandiga pidanud läbi elama. Ta vaatas mõlemat meest ja ohkas sügavalt.
“Mis teha?,” ühmatas Sheff endalegi ootamatult.
“On küll - on küll. Eile sai ikka pulli nende kinomeestega. Justkui sõjaväes!,” lisas Vaaderpass.
“Mis sõjaväes?,” ärkas üle rooli upitav Herru.
“Mitte keegi kurat ei usu, et just täpselt sõjaväes ja just Punaarmees ise. Teil vennad pole aimugi, mis kõik nüüd rahuajal läbitehtud. Sinu käru, mida sa nii hoolega roolid, sai mitu korda üle kaela aetud ja ainult käsu peale,” seletas Vaaderpass.
“Kuidas see võimalik on?” imestas roolija.
“Kaks roodu mehi olid väljatreenitud kui ahvid.”
Keskmist istet omav Ott vaatas silmanurgast paremal käel jutustajat.
“Jutusta aga jutusta,” suunas ta umbusklikult naabrit.
“Ära usu? Aga nii see oli ja nii see kestab igavesti,” alustas Vaaderpass pikema monoloogiga. “Vanaema rääkis, et keegi meie suguvõsast olnud kõrgest Vonnide soost. Nihuke kiitsakas, nagu ma olen, sobisin hästi siina roodu. Fritsu larhv missugune, ütles komissariaadis seeru ja minek. Noorsõdurite laagris tõmmati mitu nahka nagu ikka, aga meie bandele ei antud ühtki vene vintohvkat kätte. Kõik puha Weermachti riistad. Ühel päeval löödi kõik ritta ja kärutati just samade masinatega naaberlinna õmblusvabrikusse. Kaks nädalat möllasime õmblejannadega. Mõõte võeti ja muudkui õmblesime. Mina sain paar soldati mundrit ja kolm ohvitseri oma. Kõige ägedam oli SS Sturnmbanfhüreri surnupealuudega paraadvorm. Igal pool, kus me ka ei hulkunud, kutsuti meid Kinoshnikuteks. Muidugi vormid anti meile selga ainult võtete ajaks.
“Näe, külmetama hakkab,” katkestas Herru hetkeks jutu.
“Mida kaugemale itta seda sitemaks. Vaesed fritsud. Nende riided olid küll kehvad kui siia karujahile tulid. Omal nahal sain tunda. Kino väntamine käis ööd kui päevad.Võimsad lahingud sai maha peetud. Hiiglama suur polügon oli rajatud ja sinna sai ainult erilubadega. Pulli sai meeletult. Kõige pidulikum stseen oli kui sokutati fhüüreri jalgevahele, see tähendab et minu, portfelli sees pommi. Kogu staap oli vaime täis. Mõned neist olid maru kuulsad näitlejad. Pidu kestis mitu päeva. Ikka uuesti ja uuesti. Ainukene viga oli see, et statistid pidid oma pohmelli väljamagama kasarmute naridel.”


Mõtteline Osarriigipiir. ----- Piir, milline pidi haihtuma kirja ja kõnekeelte segunemisel.
Vonnide sugu.----- Sugu, milline taastus Teise Suure Ilmasõja ajal Saksa armeede ajutisel viibimisel Lõunakaldal.
Fritsu larhv. ---- Ühe sellise järeltulija antroposoofne näolõige.
Seeru. ----- Lühend mõistest seersant e. Noorsootööorganisaator Punaarmees.
Bande. ----- Kooslus ühiseid eesmärke omavatest kodanikest.
Weermahct. ------ Teise Maailmasõja Idavaenlastearmee põhinimi.
“SS” ------ Vastandmõiste “Karistuspataljon”.
Kinoshnik. ------ Shargoonis mõiste “Kinokuntstnik”.



“Panite kõvasti tina?,” päris Herru, keda see muinasjutt huvitama oli hakanud.
“Nagu sõjas ikka. Peale selle veel Kinoshnikute salaports veel lisaks. Võttegruppe käis kui kirjuid koeri. Vastas rood olid vankad ja neid nii hästi ei koheldud. Oma tõugu näitlejaid ja statiste jätkus ka proffide hulgas küllaga. Neile jäeti rollid, kus kuul just kerest läbikäinud või loopisid jäsemed pommilehtrist igasse ilmakaarde laiali. Jube!”
“Vahi kurat!,” imestas Herru.
Soojas kabiinis kadusid tasapisi kõik masendusemõtted. Maantee oli tõmbunud käänulisemaks ja akende tagant vilksatas juba hulgaliselt igasuguseid veokeid. Eredas härmatisvalguses ei häirinud ka eessõitva Kallutaja jalgade harjutused.
“Mõni päev sain mitu korda erinevalt surma. Dekoratsioone põletasime tohutul hulga, mitu linnatäit ehitusmaterjali. Rezissöörid olid vänged vennad. Nad ei hoolinud ilmast ega päevast või ööst. Mõne partisanka tõmbasime ka päeva jooksul oksa. Mine või lolliks,” itsitas Vaaderpass.
“Ära jama,” urises Herru.
“Peaaegu igas sõjapildis, mis kolme aasta jooksul vändatud, olen olnud osaline. Igal aastal oma paarsada. Tõmblema võtab, kui telekast hüütakse, et nii ja nii head võtted on maru hästi lavastatud. Terved tankide kolonnid koos meeskondadega jõrravad ööd ja päevad läbi. Autosid aetakse sodiks ja lollid vahivad. Riigil raha küll. Kui teenistusaeg täis sai, siis istusin veel paar päevakest lennuvälja putkas. Kohalik nuhk oli hakanud kahtlustama minu audentsust paberitega. Nähtavasti vahtis ta põhjalikult neid filme. Kahtlustades minu larhvi nähtuga, otsustas vennikene, et tegemist on fritsuga. Ja nii ma siis istusin ja ootasin tõe jaluleseadmist."
“Minu teada viimane frits löödi Moskva all üle neljakümmne aasta tagasi maha,” õigustas naiivselt Herru.
“Just nii. Ega rahvavaenlane ei maga,” lõpetas artist.
Ott vaatas hirmuga Vaaderpassile otsa. Eemalt paistsid juba Suurlinna massiivsed hooned. Siit jääb pool teed riigipiirini, kuid linna elava liiklusega tänavad on täis igatsorti üllatusi. Ärevalt heitis Sheff pilgu rahulikule roolijale, kes teatas, et tee on täitsa kiilas.
Punane Partisan vingerdas ees juba ilmekalt tõestamaks Herru uudist. Tagumine ots käis päris tihti kraavipervel. Kohati oli näha ka veoki nina kui käru ja mootoriosa kippusid libisema käärasendisse. Punane tagasein põles pidevalt.
“Näe, Kallutaja päris vintske vend. Ei olegi veel võsaga võssa tõmmanud,” itsistas Artist.
“Mmmmmmhhhhhhhhh……….” Mühises Herru kui esimene taganttulev möödakihutaja pea ees kurvest otse pani.
“Mis teha?,” ümises Sheff: “Ikka edasi. Ikka edasi!”
“Pole häda midagist,” vastas Herru.


Fhüüreri jalgevahel pomm. ------- Suurriigi noorsoo lemmikstseen kinolinal.
Vanka. ----- Lühend nimest Ivan.
Partisanka. ------ Naiskangelane, kes oli võimeline iseseisvalt ja üksi hävitama vaenlase tagalas vaenlase Armee või selle üksuse.
Rahvavaenlane. ------ Vt. Rahvavaenlane. ( Hulgaliselt igasuguseid arusaamasid ja mõisteid.)


Tasapisi harjuti maanteekraavis vedelevate sõidukitega. Partisan oli saanud kätte ka oma farfaatri ja juba vilkusidki esimesed foorituled.
Otil mõlkusid meeles suvised hetked siit Suurlinnast. Härmas ja auravate päikeseloojangus majade kohal nägi ta hõljumas Lumekuningannat, kes plaksutas võrgutavalt omi imekauneid suuri ripsmeid. Ta nagu kutsus Otti oma helgesse maailma ühisele tantsule taamal paindunud palmide alla, mida kujutasid kõrged tahmavad katlamajade korstnad. Soojas kabiinis, ühtlase mootorimuusika rütmis, vajus Sheffi silm unustuste maale. Ainus, mida ta mäletas, oli kollane vilkuv foorituli. See sarnanes suure apelsiiniga, millist Ott tahtis ulatada oma kaugete unistuste külmale kaunitarile.

* * *

“Seltsimees Sheff. Vaata siin ongi see suur hotell, millest räägitakse juba Ameerikaski,” äratas Artist oma naabrit.
“Mis Ameerika,” ühmatas unine Sheff.
“Eile õhtul alles Häälest öeldi. Kõvad raginad olid peal, aga aru sain, et siin võeti kinni Rootslaste spioon. Tahtis teine Suurriigilt kargud alt ära lüüa. Tahaks ükski kord seda ilu siin sees näha. Teeks õige mõne peatuse kah?”
“Ei iial. Herru tõmba tambiga siit mööda,” käsutas Sheff.
Mootor möiratas. Tuttav Partisani tagaots märklauaks, rühiti üheskoos linnamöllust vabamasse keskkonda.
Kohati oli puistatud punast liiva. Liikumine saavutas oma standartse tempo. Masinate ninad olid suunatud läänepoole ja hingamine muutus kergemaks. Täispööre oli möödunud sujuvalt ja suure kaarega, nagu kaardilegi joonistatud. Ees ootas pikk tõus mingile sillale, mille alt tormasid pideva voona edasi tagasi kauba- ja reisirongid. Kuni tõusu lõpuni sujus kõik normaalselt, aga laskumisel hakkas Partisani punane tulemüür eest kiiresti allapoole kaduma. Nähtavasti olid liivapuisturid tippus tühjendanud viimasegi peotäie ja lahkunud uute järgi. Seniks pidi igaüks ise hakkama saama libedusega või kasutama omi kaasvõetud hõõrdeaineid.
“Mis teha,” mõmises Herru ja ragistas mitmete kangidega juhikabiini põrandal.
Järsku kostus põnts ja siis müts ja siis uuesti põnts.
“Külge sai raisk!,” ärritus Frits läbi hammaste.
Mootor möirgas. Herru kangutas rooli vasakule mis võimalik, aga hiiglane vajus ikkagi ühtlase kiirusega otse sillast alla, punaste tulede laviinile järgi. Peagi mootor rahunes ja liikumine lõppes.
“Mis teha,” sõnus kangestunud sohver.
Esimesest masinast lendasid nagu nooled kolm abilist määrama olukorra tõsidust. Samas olid juba kõik kuuekesi teinud tiiru ümber hiiglase.
“K…k… ku… urradi kurat! P…p… pperse ees ja sildade vahele j…j… jäigalt kinni,” võttis Kallutaja kokutama.


Farfaater. ------ Impeeriumi territooriumil valitud õigesuunaline maantee. Vastasel juhul võis sattuda teisele kontinendile.
“ Hääl.” ----- Siin mõeldud Lääne Imperialismi ülikaugeid raadiosaatjaid, millede kaudu edastati uudiseid kuulajate kodukandist koos kohalike ilmateadetega.


Riks oli juba Zaporozetsi esiuksed avanud ja abistas väljaronivaid ohvreid.
“Oooooooo batjushki. Shto s masihnoi?,” lõi kahte kätt kokku ümar Mammi, kes just oli põlvedelt tõusnud.
Riks ukerdas Papiga Mammi kõrvale ja siis nad jäid nagu oma kaugete sõjakaaslaste kalmul vaatama igaveseks kaotatud mälestust.
Ronija oli teinud juba ekspertiisi.
“Põhimõtteliselt on mõlemad masinad terved. Ainult Zapaka tagumised tiivad on lömmis ja kinni kiilunud telgede vahele. Kui kõvasti tõmmata, siis varsti sõidame edasi,” avaldas ta arvamust.
Kohale olid jõudnud ka võmmid.
“Mis siin lahti on?” käratati Suurriigi keeles.
“Bumaagi!” käsutas teine.
Kolmas võmm lähenes ettevaatlikult masinatele, millised seisid nagu pargiääres paarituvad krantsid, arvestamata masside vahekorda.
“Nuuu voot,” hõõrus ta oma käeseljaga otsaesist.
Ott tundis uurija esimesest pilgust.
“Kolmkümmend aastat korjasime. Vot. Ainult aastane ja nüüd on lõpp,” kurvastas tinahambuline sõjaveteranist Papi.
“Pole viga. Popraavim. Dokumendid on korras. Viina pole võtt,” uuriti veterane.
Elukogenud Oti sõber asus tegelema Herru dokumentidega.
“Mida vead?”
“Jolki,” vastas uuritav.
“Kust kohalt? Eestist?”
Olukord muutus kahtlaseks. Vahepeal teised võmmid rahustasid veterane ja pidasid nõu Kallutajaga, kes juba tagurdas oma riista, et hakata lahtirebima avariste.
Liiklusekorraldaja ja Herru vaheline kontakt oli võtmas peale täispöörded, kui võmm kamandas sohvril välja koukida isikut tõendav dokument. Lõpuks ilmus vatijope sügavustest nähtavale rohekas Suurriigi Diplomaadipass. Suure jahmatusega uuris võmm passi ja siis juhiluba ja siis Herrut ennast. Sõnagi lausumata kogus ta trio kokku ja siis nad tormasid eemal seisva mootorratta juurde, kust võeti kiirkõne kuhugile. Raadio teel anti edasi kogu informatsioon mis passi kirjutatud. Siis oodati minutit kümme. Ja siis uuesti arutati minutit kümme. Kallutajal ei lubatud jätkata lepingut ja kõik ootasid vaikides, mis juhtub edasi. Ott ainult piilus kuusekoorma tagant ja jälgis igat ümarpeavõmmi reageeringut.
Järsku viskas radist ühendusriista külgkorvi ja tormas otse Broneviku juhikabiini poole. Herru püüdis justkui takistada ametimeest tema trajektooril, kuid kaks punavormis assistenti tegid kõik, et passiomanik jääks kõrvaltvaatajaks.

“Zaporozhets.” ( - rooslane, e. Zapakas.) ------ Ukraina naistööeesrindlase poolt paberile joonistatud spetsaiaalne sõiduriist “ Sõjaveteranidele” ja “ Rahvuskangelastele.”
Ooooo Batjushki ! …… Oooo vanaisakesed.! Lihtne hüüatus.
Bumaagi!(k-kiv. kv.) --- Tavaliselt verbi “Tere” asemel kõlanud tutvumise ettepanek. Paberid!
Nuu vooot! ------ Ülisuurt imestust väljendav hüüatus.
Popraavim. ------ Lahendame kindlasti kõik küsimused.


Mütsi eemale heitnud, käega laubalt higi pühkinud, mindi kodumaa eest lahingusse. Suur rool kramplikult võmmi käte vahel, hakkas hiiglane liikuma. Kõva ragin kostus telgede vahelt. Aeglaselt ronis ratas üle Zapaka tagumiku. Vähekene tõusis ka koormaga kere ja kui tagumine ratas oli just väikesõiduki peale veerenud, vajus see suure raskuse survel maapinnaga tasaseks.
“Justnagu vähil!,” kommenteeris kauboist Riks.
Sõjaveteranist paar olid pööranud selja ja Mammi nuttis täiehäälega. Papi hoidis ühte kätt silme ees ja teisega vehkis nagu hüvastijätuks.
“Vsjo proidjot.”
Vaatajaid oli kogunenud hulgaliselt. Kangelane kargas astmelaualt ja ulatas Herrule võludokumendi. Samas märkas ta Otti, kes seisis Fritsuga kõrvuti. Ehmatus oli suur. Justkui riiklikule saladusele ligipääsenud, püüdis Liiklusekorraldaja valitseda ennast ja teadmata kõike detaile, käitus ta nüüdki mehiselt: “Soovin teile edu teie tähtsas teenistuses,” ja keeras kannapealt ringi.
“Nad viidi ikka ära?” päris Sheff roolijalt.
“Peeglist nägin, et pandi Volgasse,” vastas juht.
“Mis teha,” kilkas Frits.

* * *



Päevavalgus oli ammugi lahkunud. Üha harvemaks jäid teeäärsed laternapostid. Mõlema auto meeskonnad arutasid juhtunut ja igaüks ise vaatenurgast.
“Ühtegi puud metsas ma ei ole isegi õrnalt riivanud. Aastaid olen palke vedanud ja veel pika järelkäruga. Edaspidi ja tagurpidi kitsastel metsateedel ja kõik on terveks jäänud. See oli siis nüüd teine mats. Kurat, iga rohulible on pärast püsti tõusnud,” kirus Herru tasa habemesse.
“Eks need tõusid ka. Ega see sinu süü polnud,” lohutas Vaaderpass.
“Kord oli kakskümmend üheksa matsu korraga. Jälle see kuradi sõjavägi,” meenutas sohver. “Tuia siin mööda Karjala teid. Kodus naine vist sünnitand juba. Mehed metsast ammu ahju peal. Tõmble nende taimede ja võmmidega. Siin ju kuuski küllaga. Ligem veda…” Poole sõnapealt jäi nuriseja vait ja siis Sheffi põrnitsenud, viis ta nagu vabanduseks jututeema hoopis mujale.
“Kui hakkas sitasti minema, siis mängisin pilli.”
“Mis pilli,” uudistas Sheff.
“Ah niisama,” lõi Herru kurvalt käega ja vahtis tuimalt eesliikvat punast tulukest.
“Mis kolmkümmend matsu need siis olid? Ega sa ometi enne mind teeninud vene sõjaväes fritsuna?,” uudistas Vaaderpass.
“See veel puudus. Vedasime rooduga masinaid autotehasest sõjaväeosadesse. Moskva ringi peal esimene raisk pidurdas järsult ja kõik ülejäänud kakskümmend üheksa matsu lugesin ära. Mina istusin teise roolis. Kogu kolonn lohistati rongipeale ja tehasesse tagasi,” jutustas juht.

Vsjo proidjot. ---- Kõik läheb mööda nii- kui- nii.
“Volga.” ------- Lai jõgi, mille kaldail töötasid kunagi “ Burlakid.” Siin võimureid eraldav sõiduriist


“Täitsa huvitav juhtum. Nii et sul ka eluülikool edukalt läbitud,” leidis Vaaderpass.
“Mis pilli sa mängid?,” päris Sheff uuesti.
“Lõõtsa noh. Vanaisaga lapsest saadik koos teist tiristatud. Kui koormat laoti, võtsin välja ja mängisin. Oma lõbuks - noh,” avaldas Herru häbelikult suurt saladust.
Üllatustel ei näinud tulevat lõppu. Üks ainus metsamees ja see ka artist, arutas Ott. “Kus ta sul siis on?,” päris ta uudishimulikult.
“Siin kastis,” tõstis lõõtsamees parema käe ja koputas peakohal oleva kasti pihta.“Sajakahekümmne bassiga mesipuu,” uhkeldas ta veel pealegi. Parasjagu kõrgel kabiini laeall oligi mingi kast ja sinna võis tõesti mahtuda instrument.
Ühtlases rütmis venisid aeglased kilomeetrid. Tee oli muutunud kitsaks ja kohati läbiti lumevallidega ääristatud metsavahelõike. Pärast päevaloojakut oli temperatuur langenud ja masinate aknad hakkasid tasapisi härmatuma. Üksikud sundpeatused möödusid kiirelt ja külma käes karanud, ronisid mehed lõdisedes oma kabiinidesse sooja tagasi.
“Kuule Herru, kas sa ka näed, et üks masin ühe tulega jälgib meid linnast saati?,” päris Kallutaja.
Kõik vaatasid tuldud tee pimedusse, kuid tulukest keegi ei märganud.
“Vilgub teine jah. Võta sa kinni, siin võivad ka UFO-d olla,” lõi Herru käega ja ronis oma suure rooliratta taha tagasi.
Läbinud Viiburi südalinna, juhiti veokid järjekordsele kõrgsillale ja sealt laskudes paistsidki esimesed Suurriigi piirikontrolli tõkkepuud. Ärevusega ootasid mehed, et kohe algab tõsine dokumentide puistamine. Juhtimisest vabad reisijad kobasid taskutes ja olid valmis avaldama ka isiklikke saladusi, et pääseda valutumalt neutraalstsooni. Pärast esimest punkti oli veel oma tugev tund sõitu inimtühjal maal ja alles siis toimus Impeeriumi Läänepiiril viimane põhjalikum kontroll. Kõikjal võis ootamatult juhtuda ka vahepeatusi. Sajaprotsendiline garantii pidi olema tagatud seljataha jäävale hiigel elanikonnale, et ükski kahjur ei saaks segada uinunud rahvaste öörahu.


Eluülikool. ------ Kõrgharidus, milline omandati kas töötades või teenistudes või olles sundasumisel kusagil teises Suurriigi osas. Haridust tõendav dokument jäi igaveseks omaniku psüühhikasse või märgistati mõnele muule kehaosale.
Sajakahekümne bassiga akordeon. ------ Valitseva ideoloogia vastuvõitlemise avalik relv.
UFO. ---- “ Unidentified Foreign Objekt.” ( Ing.k. orig.) Suurriigis kõik kontrollimatud ja kahtlased liiklejad.
Neutraallstsoon. ( e. Keelustsoon.) ----- Ala, kuhu ei lubatud ilma põhjaliku kontrollita, kuid kuhu võis pääseda “ Komitee “ eriloal. Stsoon – ka eraldatud kinnipidamiskohtade hiigelalad. Mitte segada mõisteid Osariik või Suurriik.


“Otsi siit rinnataskust,” palus rahutu Kallutaja Riksi.
“Siin pole midagi.”
“Aga põuetaskust?”
“Siin ka pole midagi.”
“Siis tagumiku pealt.”
“Kuule mees, ära närveeri. Juhi rahulikult, muidu putkad lendavad,” sõnas Riks, kui oli Kallutaja tagant taskust esile tirinud tema isikutõestused.
“Mmmmaaa j.. j.. juba kartsin, et need jäid T.. Tallinna,” kokutas sohver.
Kiirelt tõusid triibulised teetakistused. Osa neist lükati lahti kui karjaväravad ja sauaga lambanahkne soldat vehkis liikuritele märgiks mitte peatuda. Mõlemad masinad, kiirust vähendamata, suundusid viimasele etapile inimtühjas neutraalstsoonis. Ei ühtki tuld ega liikumist paistnud härmas akende tagant. Kui maailma kaardile vaadates ühte kuuendikku hõlmavat maismaa pinnast Suurriigi kujutist ja et teda piirab tuhandete kilomeetri pikkuselt selline riba, siis sinna võiks mahtuda ju mituteist väikese Osariigi maad ja rahvast. Nii arutasid mehed, kui eemalt paistis talvises tuledesäras võimas eesliin. Ainult vahetevahel mõmises Herru omaette, et vilgub teine juba päris tihti.
Automaaturite spaleer palistas teeriba kuhu suunati kolonn. Klaaspaneelidest hoone lahtise katusealuse ja kanaliga ülevaatuskoha lõppus seisvate liiklust lõpetavate soldatite rivi ette peatus pidurite sisinal kolhoosi “Punane Partisan” veok. Nagu stoppkaadris, ei liigutanud hetkeks ükski elusolend. Imestusega nägi Kallutaja aknast, et kusagil kaugemal, teise valge hoone juures, peatus samuti sisinal Tõrvaaugu Metsamajandi võimas liikur. Mootorid kästi jätta tööreziimi.
“Täpselt kaheksateist tundi ja null null minutit,” arvestas Kallutaja kellapealt.
“ …ja nelikümmend üheksa aastat,” täpsustas Riks ja lahkus kabiinist esimesele või viimasele katsele pääsemaks Suurde Vabadusse.
Strateegilise kauba saatemeeskond oli kogunenud kolhoosi veoki juurde ja ootas järge. Korraga kostus mootorratta põrinat. Nagu maa alt tulnud, peatas Liiklusekorraldaja oma ühesilmalise korviga tsikli meestejõugu kõrvale. Hulk mundris ohvitsere valmistusid asuma erakorralisele kontrollile ja olid sama üllatunud kui kontrollitavad. Suurte raskustega lahkus kangelane oma lemmikratsu turjalt ja koheselt raporteeris oma meelest kõige tähtsamale mundrile, mida külmunud silmad oli võimelised eraldama.
“Ülessanne täidetud. Kõik elusalt üle antud.”
Õnnetuseks selleks mundrikandjaks osutus ei keegi muu kui Richardt Kull. Samas hakkas kangelane aeglaselt vajuma põlvedele, kuni kukkus näoli lumisele asfaldile.
“Nagu kinos,” itsitas Artist.
Välgust tormasid soldatid kamikadzele appi ja kandsid ta kätel kuhugi klaasseinte sooja sisemusse.
“Kui meil oli natukene jahe, mida siis see vennikene pidi tundma?” avaldas kaastunnet Ronija.


Kamikadze. ------ Ülekantud mõiste Jaapanist. Siin eluohverdavat kangelastegu sooritav ustav ja ideeline riigikodanik. Vastand mõiste Suure Sõja päevilt – Matrossovlane – Mees, kes olevat vabatahtlikult tapnud ennast vaenlase kuulipildujaga.



“Mis teha?” nohises Herru.
Tükiks ajaks lõi eesliini komandopunkti tavalise valverütmi segamini Liiklusekorraldaja ootamatu ilmumine. Kusagilt kihutas kohale tumeroheline punast risti kandev puldankatusega maastur, millest kargasid välja hooletult kasukatele tõmmatud valged kitlid. Viimaks paluti ka saatemeeskond klaashoonesse. Mehed pandi istuma ritta seinaäärde pikale puupingile. Esimesena kutsuti koos paberitega kõrvaltuppa arvatav kolonniülem. Umbes poole tunni jooksul, mil Sheffi pinniti, jõudsid mehed haudvaikuses jääda tukkuma.
“Täpselt! Kõik plommid on alles ja koorem avamata,” rikkus une vali riigi keelne hüüe. Samas sisenes ooteruumi ka Ott.
“Elus on.”
“Kes?”
“Võmm,” teadustas ta ja istus oma kohale.
“Järgmine,” kõlas ukse tagant
Nii pidid kõik tegelased üksikisikuliselt käima võimurite palge ees. Ott jõllas vastasseina ja äkki avastas, et tema kingitud plakatist on järgi jäänud ainult osa. Kenad pikad ripsmed, süsimustad silmad ja kaunis näolapp kaunistasid ühte seinalehe nurka. Kõige paeluvam alakeha oli kääridega lihtsalt eraldatud. Teisest idapoolsest ruudunurgast imetles läbi tuttava torni Maailmamuutja ise lõhutud kunstfotot - nagu öeldes, “Ne polozeno!”
“Siiski Perestroika toimib ka siin. Mis sest, et läbi valude,” jäi Ott samuti tukkuma.
”Seltsimehed! Tõusta!”
Valjult kõlasid Kremlikellad ja siis kaksteist kellalööki. Pärast seda kostus valjuhääldist kogu heliteose pikkuses Suurriigihümn.
“Riigipiir on suletud,” teadustas paatosega valveohvitser. “Palun vabastada ametihoone. Töö jätkub hommikul kell kuus null null Moskva aja järgi”.
Sellega oli kõik öeldud. Saatemeeskond suundus oma väärtuslike koormate poole. Kolhoosi “Punane Partisan” veok kamandati Tõrvaaugu kõrvale. Mehed istusid kabiinides ja kolm soldatit jäid koos lahja hundikoeraga tiirlema ümber masinte.
“Vat nii. Null null,” vihastas Kallutaja.
“Pane natukene sooja,” palus Riks ja mootor tõmbas tühjalt tuurid kõrgele. Sama kostus ka Herru masinast.Sõnakestki ei lausutud. Mehed vahtisid üksisilmi Ei-kellegimaa suunas. Ainult mõnisada meetrit ilma jänesejalgadeta piiririba ja sealt edasi pidi asuma imekaunis Jõuluvana Talvemaa.
Need vennikesed elavad siit veel oma tuhat kilti,” alustas Riks.
“Kes? Vanad või?” tabas Ronija.
“Muidugi. Telekast olen vahtinud, et sinna tullakse kokku üle Maailma. Inglismaalt, Ameerikast, Itaalist, Jaapanist, Türgist.”
“Kuule vend, nüüd panid sa küll mööda. Türgis keedetakse kõik Vanad kohe seebiks,” õiendas Ronija.


Ne polozeno. ----- Pole ettenähtud. Kui pole ettenähtud, siis on rangelt keelatud.
Kremlikellad. ---- Kellad, millised helisesid iga veerand tunni tagant kõikide loojaalsete riigikodanike hingedes.
Kogu heliteose pikkuses…. ------ Heliteos, mille kestvus koos kellade helinaga ja vahepeatustega kestab originaalis 12.min. ja 60. sec. Teose lühendamiseks korraldati mitmesuguseid konkursse, kuid millised paraku jäid Perestroika saabumise tõttu pooleli.
Türgis keedetakse seebiks. --------- Ka Türgis ei tunnistata Jõuluvanasid.

“Mul ükskõik. Aga käivad ju. Kurat! Mujale ei ole minna kui sinna pimedasse külma,” noris Riks edasi. “Mina tõmbaks kohe Egiptusesse ja sealt Austraaliasse.”
“Seal on isegi nii suur lennuväli, et “Concordid” maanduvad. Ainuke siin poolkeral,” imestas Kallutaja.
“Ju siis on nii kiire taga. Vanad võivad ju üle maailma laiali tõmmata ja otsi siis neid taga,” õigustas Ronija.
“Aga kuuski neil pole. Kõik vist paberiks lahustatud?” vihastas Riks.
Kinni kiilutuna istus Ott meeste ja kottide vahel. Nii hommikuni vastu ei pea. Mõttes virvendasid viimase päeva sündmused ja neid õigesse ritta sättida, nõudis suurt vaeva. Ta püüdis ennustada, missugused takistavad tegurid võiks veel ilmsiks tulla. Niisugust eskorti ei oleks ta aimanud. Tähendab - asjast on ette informeeritud. Jumal tänatud et Võmm jäi ellu. Saab vist kangelaseks. Passid on korras ja plommid alles. Hommikul peaks tunniga hakkama saama. Üle piiri veel tund ja lõunaks Helsingis - nii nagu kokku lepitud.
“Kas kõik käisid ülekuulamisel,” päris Ott.
“Enne hakkasid kellad helisema kui minu kord oleks,” vastas Herru.
“Ah nii?” Midagi jäi ikkagi õhku kärssama. Herru oli öelnud, kui asjad on kehvasti, siis võtab ta pilli.
“Mis riist seal kastis siis on?”
“Kas midagi on sitasti?,” päris hoopis imestusega metsamees.
“No mis sa ise arvad? Kakskümmend pügalat külma ja tume tulevik,” õhutas tagant Vaaderpass.
“Tehke ruumi.”
Mehed ronisid kabiinist välja ja tõstsid Vaaderpassi ämma pakitud kotid hiiglase ninale. Alles nüüd nad avastasid, et kogu päeva jooksul oli reisipalavikus unustatud kasvõi suutäitki kehakinnitust võtta. Vaaderpass tuhnis esimeses ettejuhtuvas pakis ja organiseeris kabiini soliidse õhtulaua.“Kõik on, aga ühte ei ole,” mõmises ta vaikselt.
Teisest autost nägi ainult Kallutaja, et midagi on naabritel teoksil. Rahutuks muutunud valvekoer tiris rihmaotsas oma peremeest, kes tahtmatult hoidis oma pilku riigipiiril, nagu avastades seal kohe–kohe midagi juhtuvat. Ülejäänud kaks soldatit seisid eemal harkisjalu ja automaadid rinnal põrnitsesid valvealuseid, et need ei ületakse lubatut.
“N…n…n…agu S…s…s…iberis,” võttis Kallutaja vesisuiselt kokutama.
Ruumi oli piisavalt, et võimsa metsaveoki kabiini kinniste uste taga tegutseda. Aeglaselt venitas Herru uhkel punakollasel akordeonil lõõtsa sirgeks ja vaikselt - vaikselt helises minoorselt koduigatsev meloodia. Läbi härmas akna, astmelaual seistes, oli Kallutaja pikalt vaadanud ja kuulanud seda seltskonda. Kui lugu lõppenud, paistsid ka vastas aknal ülejäänud kahe tuttavad näolapid.
“Mehed! Vara on nutta. Ega pisarad päästa,” surus Riks läbi allakrutitud akna pasunaga tuttava pudeli.


“Concordid” maanduvad.----------- Põhja tundras, “Jõuluvanade Maal”, võimalik rajada nendele kiirlennukitele ülipikka maandumisrada, millist saab igipimedusest eraldada punastes kostüümides kohalike elanike järelkasvuga. Arvatavasti selle kiire riistaga veetakse ka üle Maailma laiali Jõuluvanasid. Merelahe lõunakaldal selline võimalus puudub.
Nagu Siberis. ----- Siin võrreldud igivana sundkülalislahkuse traditsioone Suurriigi Idaaladel.
Pasunaga pudel. ------- Rahvuskangelast kujutava sildiga kange karastusjook. (vt.Uvertüürist.)




“Kas kostis välja?,” päris Herru.
“Broneviku võimas bänd kostab küll. Sina tõmma kõvemini, “ soovitas Riks.
Esimese ringiga sai pudel tühjaks. Riksi nõue oli, et saadik peab liikuma ainult päripäeva, siis pidid tulevikus ka kõik ettevõtmised hästi laabuma.
“See on iidne Kihnu komme.”
Kõik teadsid kus asub see õnnelik saar. Haugati peale vorsti, kurki, valget pekki mustal leival ja kooris kiideti Vaaderpassi ämma. Herru oli vahetanud registrid heledamaks. Ja kui ei kosta - siis ei kosta?
“Meie masin tundub olevat kuiv,” noris Vaaderpass.
“Meil teine lausa tilgub.” Ja kohe oli Kallutaja kahe uuega pudeliga tagasi ekraanil.
“Kutsu - kutsu,” ärritas Riks eemalt koera suitsuvorstijupiga.
Hullunult rabeles luunahkne tõuhunt, tundes enneolematut hõrgutavat vorstilõhna. Koerakäsutaja ainult kõikus ja ei suvatsenud isegi üleõla pilku heitma. Riks viipas kutsuvalt käega ülejäänud automaaturitele, kes lumekrudisedes olid kiiresti kohal. Ring suurenes, ja saadik tiirles ikka ainult päripäeva. Lõpuks ei pidanud ka loomapiinaja vastu ja ühines järeleveetuna kogu seltskonnaga.
“Mis siin toimub?,” mängis seersant lolli.
“Vestleme päeva poliitistest sündmustest Mongoolias,” vastasid soldatid.
“Õige. Nii peabki,” õpetas proff poliitik.
“Meil natukene külakosti pakkuda,” hüppas pudeliga kauboi astmelaualt.
“Teenistusajal pole ettenähtud,” põikles seersant.
“Paljugi mis pole,” ja ulatas pudeli vastupunnijale.
“Olgu. Teenistuse nimel.” Ja hetke kõhelnud, tõstis ta pudeli suule. Üle poole selle sisust kadus kasukasse. Kaks soldatit olid pööranud selja, et mitte tunnistada ülemuse nõrkust. Paljas pealtnägemine võis hiljem karmilt kättemaksta. Riks pakkus kiiruga vorstijuppi, kuid millegipärast kaotas tasakaalu ja vorst lendas otse koera ninaette. Loom haaras leiu ja ehmatusega jäi mõttesse enneolematu saagi omastamisel. Edaspidine toimus välgu kiirusel. Mingitki nägu tegemata ulatas seersant pudeli päripäeva. Ta haaras koera lõugadevahelt veel närimata vorstijupi ja murdis hammastega sellest tubli poole.
“Molodtsõ,” oli vastuseks.
Pudel tiirles pidevalt ja kui ta tühjaks sai, siis Partisani kabiinist toodi lisa. Herru pilli sissse oli peidetud niipalju häid lugusid, millised ootasid kannatamatult sealt väljapääsu.
“Kuule Sheff. Mul sulle üks salajutt,” ei kokutanud enam Kallutaja. “Ma tean, et üle piiri võib iga mmmaats ainult kaks p..p..pp..p..pudelit kaasa võtta, aga mul k..k..koormas taimede all oma kümme kasti seda t..t..t…tt…tulivett.”
Ott jälgis huviga, kuidas mehed lumisel maal Herru pilli järgi omale sooja tegid. Lõpuks taibanud, mida partisan talle äsja teatanud, jäi tummalt mehele otsa vaatama.


Kihnu komme. ----- Selle saare meeskolhoosnikud, kes olid igapäevaselt riietatud etiketil sarnaste riietusesemetaga ja kes liikusid kodusaarel ainult päripäeva.
Suitsuvorst. ------ Üliebaharilik delikatess.
Poliitilised uudised Mongooliast ------- Kõige tähtsamad uudised.
Molodtsõ! (v.k.) -------- Väga kõrgetasemeline hinnang mingi tegevuse eest seltsimeestele.


Samaaegselt suures soolotantsuhoos libises seersant ja ta valge lambanhkne müts lendas nagu vorstijupp otse uriseva neljajalgse alluva ette. Mõtlemata haaras koer maailma kõige vihatuma olevuse peakatte ja tormas rihma puruks rebides Ei-kellegimaa pühasse vaikusse.
“Mismoodi,” mõmises uimas Sheff.
“V..v..v..at nii.” Edaspidi Kallutaja enam ei kokutanud. “Tallinnas läks kurat nii kiireks, et ei jõudnud koormat üle anda. Kolhoosi poodi toodi kogemata kümme kasti viina rohkem kui vaja. Esimees kamandas, et sa lähed linna niikuinii ja vii need kastid vat sinna ja sinna. Jõulud ja Uus Aasta ju tulemas. Mina mõtlesin, et pimedas parem! Aga kuradi tollimehed, tõmmasid plommid peale.”
Sheff vaatas tükk aega tummalt tsiklimeest ja ta rinnamärki. Justkui viimast jõudu kokkuvõttes ohkas ta väga sügavalt ja hüüdis appikarjeks, “Mis teha?,” kuid teda ei kuulnud mootorite saatel toimuval tantsuõhtul peale Partisani enam mitte keegi.
Kella üheksaks hommikul oli jõutud nii kaugele, et letti kutsuti Tõrvaaugu Metsakombinaadi ametlik Diplomaat. Vahepeal oli toimunud kohalik kohtuprotsess, kus ühehäälselt mõisteti süüdi valveseersant. Põhjuseks loeti mütsikaotus teenistuse ajal ja kaks päeva aresti mõisteti täitsa seaduslikul alusel. Kõik mehed pandi uuesti istuma pikale pingile ja sundkorras vahtima vapustavat seinalehte. Sinna oli jõutud juba informatiivseks materjaliks välja panna ka äsja süüalusele etteloetud kohtuotsus. Tasapisi hakkas uksetagant kostuma üha valjenevat vaidlust. Äkitselt avanes uks ja sisse kutsuti Sheff isiklikult.
“Meie oleme kohustatud automaatselt saatma üle piiri kodanik Diplomaadi, kuid ilma koormata,” sõnas närviliselt ülemohvitser, kes istus ametilaua ääres. Terve rida alamaid mehi seisid reas tema seljataga. Laua ette tiritud pehmes tugitoolis istuv Diplomaat arvas aga vastupidiselt, ise kuuma kohvitassiga mõnuledes. Herru oli taibanud, et niikui midagi nõuad, nii soov koheselt täidetakse. Ta oli isegi õnnetu seersandi suutnud vahialt vabastada, kuid paber on paber.
“Seltsimees vastutaja. Siin on selgelt kirjutatud, et koorem ja sõiduk on German Metsa nimel, aga passis on vot Herman Mets. Herman Mets peab koheselt ületama riigipiiri. Koormat peab juhtima German Mets,” oli piiriülem resoluutne. “Toote siia kodanik German Metsa, siis saab ka koorem ületada piiri,” taheti Otile asja seaduslikult paika panna.
Vahepeal oli Diplomaat osutunud sõrmega kohvitassile. Adjutant täitis selle koheselt. Ott püüdis juba käte abil selgitada, et see Diplomaat on üks ja sama isik, kuid selle peale tehti tõsine märkus - mitte solvata riigi ametlikku saadikut. Telefoniga kontakti saavutada iidse mereäärse linnaga osutus utoopiaks. Ohvitser, tuhnides paberites, leidis Büroo telegraafikoodi. Samas võttis adjutant otseühenduse Suurriigi pealinnaga, kust poole tunni jooksul sai teatavaks tehtud ka Välisministri töö- ja kodunumbrid. Suurriigi pealinnast lubati minister koheselt üles leida. Enam polnud mõtet kiruda isegi külma ilma ja kuuski ja Bossi ja kogu kupatust, sest segadus käivitus otse algusest.
Mehed olid koridoris oodanud juba tubli tunni, kui eesruumi astus adjutandi saatel Diplomaat isiklikult..
“Riks! Sa pidid olema elektroonik? Neil see masin siin vähe külmavõetud. Vaja sättida. Teised võite minna masinatesse,” käsutas ta kavalalt.

German = Herman? ------ Seletus. Vene k. ei tunnista nime alguses tähemärki “H”. Mittekirjakeelses kõnekeeles tähega “H” algavaid nimesid hulgaliselt. Näit. “Hanõõga”; ”Himik” või hüüatus sünonüüm “Huuiii ...!”


Nii sai ka tehtud. Riks müttas mitu tundi kui avastas, et aparaadil on üks lamp läbipõlenud. Vahepeal oli Diplomaat ja elektroonik kutsutud lõunale ja kiirekipaaz saadetud lähemasse linna sõjalaost lampi tooma. Ja siis hakkas masin raginal tööle. Suure imestusega vaatas kauboi oma kaabu alt, kuidas aparaat kruttis põrandale pikka peenikest paberlinti, täis igasuguseid hieroglüüfe. Ainukene, mida ta jõudis lugeda olid sõnad: “SOV. SEKRETNO.”
Töö tehtud, saadeti elektroonik järelevalve all teiste juurde kabiini, kus ta lühidalt seletas, et viimane aeg on varvast lasta.
Diplomaatilise rahuga luges Herru mitmesaja meetri pikkuselt paberilt välja Välisministri, Petroffi ja Bossi tõestuse, et German ja Herman Mets on üks ja seesama isik. Nähtavastri töötasid mitu liini ühele lindile, kust edastati uusi korraldusi piiri ületamise ja isikute tuvastamise kohta. Viisakalt paluti Diplomaadil asuda oma kohale, kuid enne anti veel tubli õhtusöök.
Kui Ott seda tulemust kannatlikult koos teiste meestega ootas, oli saabunud juba laupäeva õhtu. Jubedusega kujutas ta ette, mis kõik seal kauges koduses linnas võis päevajooksul juhtuda.
Kümnetest sõduritest koosnev valverood eemaldati masinatest ja inimeskort spaleeris kolonni mõlemal pool teed kuni ei-kellegimaani välja. Viimasena seisis talvemütsis koeraga seersant, kes andis sõjamehelikult au lahkuvaile saadikuile.
Läbinud oma sadakond meetrit, süttis “Punasel Partisanil” ilutulede meri, millist üllatust Kallutaja oli varjanud kõigi reisikaaslaste eest.
“Näe! Juudi Jõulupuu!,” hüüatas ehmunult Vaaderpass.
Pikad valgusekeeled tiirlesid ümber masina ja neid oli igat värvi. Herru itsitas ja möiratas korraks oma hiiglase häälepaeltega. Ja nii siseneti unistuste maale kaunite kingitustega. Ainult Ott ohkas sügavalt.: “ Mis teha?”


Sov. Sekretno. -------- Tavalist trükivalgust mittekannatav informatsioon.


Parajasti kui televiisorist kõlas tuttav kutsung õhtuseid uudiseid vaatama, saabusid kaks veokit põhjanaabrite tollipunkti. Lumi krudises rataste all. Mootorid surisesid rahulikult. Tume metsaviir, tollihoone klaasaknad ja kogu ümbrus peegeldasid ilutulestikku, mida tundmatu piiriületaja levitas. Ühtegi hingelist ei olnud liikvel, rääkimata sõdurite barjäärist. Ainult punane foorituli ja lumest piinlikult puhastatud kontrollväljakule mahamaalitud suurte tähtedega STOPP teatasid liiklejaile, et pikal sõidul tuli teha väikene vahepeatus. Taamalt paistis helevalgete lamppostide reaga kaugusesse lõppev maantee. Ühekordse rõõmsavärvilise kauplusehoone ees seisid mitmes reas läikivad sõidukid.
Siilerdav ees, peatusid mõlemad masinad värviliste tulede möllus põhjamaalaste idapiiri tollipunktis. Üllatusega nägid kabiinides istujad läbi hoone klaasseinte, kuidas paar sinisevormilist ametimeest vaatasid TV Uudiseid ega ilmutanud mingisugust huvi ootamatult saabunud külaliste vastu. Ekraan oli parajalt suur ja seal siplesid ja vehklesid inimesed just selle maa pealinna pühalikul tsentraalsel väljakul, kust äsja saabutud.
Umbes kümne minuti pärast, kui käimas juba ilmateade, tõusis üks ametimeestest. Ta tuli uksele ja vaatas üllatanult ilma inimesteta masinaid. Märganud, et juhid istuvad kangestunult roolis, vangutas vaid peaga ja läks majja tagasi.
“Peaks vist minema,” ohkas Sheff ja upitas paksu dokumentidemapiga üle Vaaderpassi. Ta sisenes ametihoonesse, kus punane ja roheline nool näitasid teed klaaskapis istuvate mundrikandjate suunas.
“Kas tulid üksi?,” küsis piirivalvur.
“Ei, teised on ka,” vastas Sheff põhjamaises kodumurrakus.
“Tulgu sisse. Passid kaasa. Mis teil seal nii vilgub?”
Sheff jäi nõutuks ja lõi lihsalt käega. Mehed sisenesid kuidas keegi, ulatades üle leti oma dokumendid. Imestusega uuris piirivalvur koos tollimehega lepinguid ja saatepabereid.
“Nähtavasti palgikoormad? Miks te neid laevaga ei viinud? Või tõite need otse Siberist?”
“Merel on kõvad tormid ja kuused võivad põhja minna,” tõstis kauboist Riks vähekene tuult üles.
Aegade jooksul olid ainult mõned üksikud koormad toimetatud mööda maad ümber merelahe lõunakaldalt põhjakaldale. Ainuüksi see fakt, et kohata vennasrahva esindajaid laupäeva hilisõhtul siin kaugel elutus piiripunktis, ajas ametimehi segadusse.Teine meestest võttis passikuhila ja hakkas nagu postkontoris taguma umbes templeid dokumnetide vabadele siselehtedele. Püstitõusnud, jagas ta nimesid veerides nii väärtuslikke isikutunnistusi omanikele kätte tagasi.

“Otttt Vieel, Veellloo Vaaderpass, Rein Pöödder, Marttt Kala, Richardt Kull - no on sul alles nimi,” vaatas umbusklikult ametimees kauboid, kes väriseva kätega võttis vastu tunnistust pääsemiseks Vabasse Maailma.
Lugenud viimast kättejäänud dokumenti, pööras ametimees äkitselt kaaslase poole ja vuristas nii kiiresti omas keeles, et isegi teravakõrvuline Riks midagi ei mõistnud. Saanud aru, et oli tehtud kohutav viga, pöördusid nad viisakalt vatijopes diplomaaadi poole.
“Vabandage härra Herman Mets, et me rikkusime teie passi,” ise mõlemad metsamehe ees valveasendisse sirgudes. “Kui teil tuleb arusaamatusi, siis meie vastutame teie riigi ees ja anname koheselt kirjaliku raporti erruminekuks.”
Herman, kes värskelt alles tajunud diplomaadi piirituid võimalusi, vastas sõbramehelikult Suurriigi keeles mõlemale eksinule õlale patsutades: “Nitsevooooo bratsõ. Nitsevooo,” ja surus rohelised pappkaaned vatijope sügavusse.
“Tulli on Edeläsadamassa sunnuntaina suljetu. Hyvää matka,” soovisid riigiteenistujad ja jäid ammuli sui vahtima, kuidas killavoor suundus pealinna poole. Sinna oli vähemalt mitme tunni sõit ja pikk öö ees.
Kohati oli maantee nii valge, et eesliikuri värvide mäng ei pääsenud sugugi mõjule. Ainult mõnedel üksikutel metsavahelõikudel vastutulevad sõidukid peatusid juba eemal, et anda teed tundmatuile.
“Ei tea miks nad seisavad?,” arutas Kallutaja, tundes suurt närvipinge langust läbielatust.
Järsku pani Riks kõva häälega röökima:
“Saa vaaabaks Eeeeesti meeeeeeeri….
Saa vaaabaks Eeeeesti maaaaaaaa…..”
Jahmunult vatasid naabrid, kuidas solisti krussis närvid ta kõrist väljapääsu otsisid.
“Kunagi sai selle pulli eest kakskümmend viis pluss viis,” teadvustas arglikult Kallutaja.
“Aga sina Põder võid nüüd tagumikku minna. Riputa oma sarved viisnurki täis ja kappa mööda maanteid ja linnu ringi ning nii võid ka veel miljonäriks saada,” kekutas Kull.
“Vabadus tegi selle venna juba lolliks. Seda ma kartsin,” arvas Põder. “See kari lapsi jääb vist küll orvuks. Eks Esimees kasvata. Ega sulgi Kallutaja muud teha ole, kui Riksi lapsi karjatama hakata,” lisas kompanjon veel sugulaslikult.
“Riks, o..o..o..le n..i..i t.t.t..ubli, et tule ikke koju t..t..t..agasi,” kokutas kolhoosi koormavastutaja, ise tihedalt pedaalidel tantsides.


Veel. ----- Siin nimi. Ikka rohkem. Ikka veel.
Vaaderpass.----- Siin nimi. Riist, mida kasutatakse ehitiste paikapanemiseks.
Põder.----- Siin nimi. Metsloom.(Alces alces.) Mitte mõista metslooma “Poro”.Nendest suurimad imetajad on ainult vaalad.
Kala.------ Siin nimi. Seletus. “Emakala” (Zoarces viviparus). Suurim isend on vaäljapüütud soome lahe Tallinna lahest aastal 1948. 34,1cm.195.gr. “Isakala” kui liik puudu looduseriigist.
Kull. ----- Siin nimi. Röövlind (Accipiter.) Aastatel 1922 – 1992 on neid linnukesi Lõunakaldal rõngastatud 1665 tükki.
Mets.----- Siin nimi. Ala kus kasvavd Jõulukuused.
Nitsevoo bratsõ. Nitsevoo! (v.k.) ------ Okei vennad. Okei? (Ing.+Eesti k.)
Tulli on Edeläsatamassa…….---- Toll on Lõunsadamas pühapäeval suletud.
Saa vaabaks Eesti meeeeri………. ----- Suurriiklaste poolt igaveseks keelatud Lõunkaldalaste vabaduselaul. Siin ei ole mõeldud tulevast Lõunamaalaste presidenti.
Kakskümmend viis…..------ Pikim ametlik sundkülastusaeg Impeeriumi Idaaladel.



Päris tükk aega ei lausunud keegi reisijatest sõnakestki. Mootorid töötasid rahulikult ja kiirus kasvas. Maantee oli nii sirge ja sile, et isegi võimas veok ei rappunud meeletult, millega sõitjad nii harjunud olid. Akendest lausa lendasid mööda maanteeäärsed valgusereklaamid, külad ja kauplused. Taamalt paistsid suuremate asustuste kumad talviselt härmas metsa- ja taevafoonil. Kõikjal oli tunda läheneva saabuva aastalõpu harrast meeleolu. Mõnede majade ja rohkete bensiinijaamade kontuurid olid kui muinasjutu piltidel väljajoonistatud sellel kaunil lumisel tasutal. Kõigil oli vaadata nii palju ja otsida võrdlusi kuskilt raamatutest või filmidelt nähtuga, kuid nüüd olid nad siin ilmsi.
“Niisugust vaatepilti ei ole ma uneski näinud,” ohkas Herru. “Masin läheb justkui iseenesest. Partisanil jalad enam polegi kanged. Muudkui aga sibab. Pagana ilus on küll,” imestas metsamees.
“Kõik läks nii kiiresti, et ma ei jõudnudki Kallutajalt küsida, miks ta need tuled oma riistale pannud on,” arutas Sheff.
“No ikkagi Jõulukingituseks. Ega meiegi mehed könnid ole,” lisas Vaaderpass.
“Mul enam süda nii hirmsasti ei valuta,” ohkas Herru. “Ainult et maru külm on ja mul veel pooleldi suveküte masinas. Mootorit ei tohi seisma jätta, muidu tuleb lõke auto alla teha. Paagid sai kõrini juba metsas täis kallatud.”
Otile tegi muret hoopis midagi muud. Nad pidid kõige hiljemalt olema täna hommikul Helsingis. Linnapea ja Urkuri kindlasti juba närveldavad. Tänasest algas müük ja plommid pidi ka kuskil lahti murtama. Need vennikesed piiril ütlesid, et pühapäeval toll ei tööta. Kurat! Kallutaja kastid? Mehed kõik magamata ja ise ka. Kellelgi nähtavasti ei ole aimu, kus me viibime. Nii arutles Sheff omaette.
“Ei tea mis Partisanil hakkas. Sähvib aga piduritega. Ilutulestik kõik kustunud. Näe kus jõnksutab,” andis reportaazi Vaaderpass.
Kõvera kaarega, nagu hüpates, keeras esimene masin tuledesäras vaikiva bensiinijaama ette. Ilusa klaasputka katuselt, koos kollaste lippudega, paistsid kaugele neli ülisuurt tähte E S S O. Veokid peatusid hanereas sinise sildi alla kus valge nool näitas, et sihtpunktini jääb ainult kolmkümmend kilomeetrit.
“Vat mis tähendab hea tee ja kõva minek. Suts ja kohal,” rõõmutses Vaaderpass.
Imerahulikult tuli eesõitva masina juht, ronis astmelauale ja teadustas läbi allakrutitud Herru akna: ” Bens on otsas?”
Alles nüüd tabas Ott, et pennigi kehtivat raha ei ole isegi temal voodrivahele õmmeldud. Kiiresti jooksis ta mõttes läbi, kellel võib salakaubana mõni mark peidus olla. Hommikul saaks tagasi.
Mehed kogunesid nõupidamisele. Arutada eriti midagi ei olnud. Riks teatas lahkelt, et tal sajane olemas. Samas võttis ta peast oma uhke kaabu, väänas teist natukene ja valge lindi vahelt peidust nägi öövalgust salajane sajane.
“See pole midagi. Nagu lumme lasta. Ajage masinad ette! Mina maksan!,” hooples Riks ja kõikus tähtsalt Vabas Maailmas oma elu esimesele ärikontaktile.
“Hyvä iltä!” sisenes kauboi kolinal ESSO selvekauplusse.

E S S O ------ Võib mõista geograafilist punkti, kuhu esmakordselt üle aegade “ Eesti Seltsimehed Sõitsid Omapead.”
Hyvä iltä! ----- Tere õhtut!






Ruum oli kaupa täis ja kuidagi ei leidnud klient otsitavat müüjat. Hiilides ühe riiuli tagant teise taha, märkas Riks leti ääres näitsikut, kes viilis igavusest küüsi ja vahtis telekat.
“Hallooo,” tervitas hiiliv kauboi müüjatari, ise kätt kõrvaäärde tõstes ja sõrmedega märkuandvalt mängeldes.
“Parlez vouze du francaize?,” küsis näitsik.
“No!,” vastas küsitav.
“Sprehcend sie Deutshce?,” korrati küsimust.
“No!”
“Speak you English?”
“No!”
“Puhut ko Suomea?”
“No!”
“No mida sa lappalaine haluat?,” pöördus viilija ehmatusest krampis ülekuulatava poole.
Nüüd oli temakese kord üllatuda. Riiuli nurga tagant oli suure kaabu alt näha mehiselt kaunilt naeratav nägu. Samas viskas kaunitar pilgu ekraanile ja siis tagasi. Sama mis sama. Viivukese jõllasid mõlemad teineteist ning siis ajas Riks ennast täies pikkuses sirgu ja astus nagu westernis ikka, otse ellu. Kaunitar seisis nagu raidkuju.
“Bensiini oleks vaja,” kekutas kauboi.
Ei sõnakestki.
“Meil on vaja Helsingisse ratsutada. Seal kamraadid laskevalmis ootamas. Vat nii madmoisell,” naeratas Riks ja osutas pöidlaga tagasivaatamata üle õla.
“No money. No money,” sosistas müüjatar.
“Yes money,” ja kauboi võttis uhke shestiga laia kaabu valge lindi alt sajalise ja pani kassaaparaadi kõrvale.
Imestusega vaatas müüjatar raha, siis ilmutist ja siis õue, kus hämaras suurte masinate ümbruses askeldasid kahtlased figuurid.
Selleks ajaks oli telekast film juba lõppenud. Ainult virvendus täitis ekraani ja igasugune võrdlus jäi ainult oletuseks.
“What kind bensiin,” kogeles müüjatar.
“Kiva bensa,” naeratas Riks ja tegi sõrmedega nipsu ning pöördus lõbusalt kaaslaste juurde tagasi.
“Ykkonen,”

Parlez ….------ Kas sa räägid prantsuse keeles?
Sprechend ….. ------ Kas sa räägi saksa keeles?
Speak …… ------ Kas sa räägid inglise keeles?
Puhut ……. -------Kas sa räägid soome keeles?
No midä …… ----- No mida sa lapplane soovid?
No money …. ----- Ei ole raha. Ei ole raha.
Yes money …..------ On küll raha.
What kind benzin? ----- Missugust sorti bensiini?
Kiva bensa! ---- Shargoonis:” Super Bensiini.”
Ykkonen (s.k.) ……….. Esimene. (e.k.)


“Number üks,” hõikas Riks kaugelt meestele ja masin vuraski rohelise bensiinipumba poole. Tähtsalt avas Kallutaja paagi korgi. Asetas toruotsa õigele kohale ja sahinal voolas lõhnav vedelik tühja anumasse.
“Kurat! Siin jooksevad mingid numbrid ja nii kiiresti kohe,” hõikas Kallutaja Riksi appi.
“Nii peabki,” sõnas lähenev kauboi.
“Näe, sada juba täis.”
“Lase ots lahti! Lase lahti,” rabas Riks vooliku Kallutaja käest, “Raha juba ammu otsas!”
Nüüd olid ka teised reisikaaslased jõudnud koguneda sündmuspaigale. Koos uurinud vägevat aparaati, jõuti selgusele, et oli kõvasti ületatud sajase ostujõudu. Puudu tuli nelisada marka.
“Paagid poole peal alles,” õiendas Kallutaja.
Herru seisis eemal ja sügas kukalt. Siin enam diplomaadipassiga välja ei veierda.. Tasahilju ronis ta oma joriseva veoki kabiini ja jäi lihtsalt tukkuma.
“Mis teha,” ohkas Ott ja tegi pilguga ringi õnnetutest nägudest. “Lollimaja mis lollimaja!”
“V…..v…v…ot nnniii,”
“Kallutaja, kastid käiku!” kamandas Riks.
“Ei ei, ei s…s..aaa. Mis ma Esimehele ütlen?,” vuristas viinalao ülem.
“Ronija. Poe plommide vahelt läbi ja too lagedale, mis võimalik,” võttis Kauboi jõuliselt ohjad oma kätte.
“Sa kurat tead, mis esimehele maksma peab. Koorem tuleb ilusasti Tallinna toimetada,” ei kokutanud enam Kallutaja.
“Siit ja tagasi viiiaaaa!!! Kuidas see võimalik on? Helsingi toll tõmbab su tagumiku ribadeks kui nende kastidega seal vahele jääd.”
“Siis aaann…..name koos aru ka pp…p.p.artorgile ja, ja, ja, ?” lõi Kallutaja lõpuks nukralt käega, “K..k...k…karistusest ei pääse sa nii kui-nii!”
Tükk aega ukerdas Ronija kabiini ja järelkäru vahel. Ta püüdis plomme riivamata õngitseda presendi alt välja haljaid sinisesildilisi pudeleid, milledel trükitud kõikidele tarvitajatele tuttav pika pasunaga rahvariides kangelane.
“Ole jumalapärast ettevaatlik,” õpetas Riks kui esimesed pudelid olid juba auto all reas.
“Mis, kas need plommid võivad plahvatada,” kukkus Ronija krobinal kuhugi auto kere ja käruvahelisse pimedusse.
“Loll. Roni kohe tagasi. Veel on puudu,” kamandas Riks.
“Nüüd on viimane. Rohkem ei ulata,” teadustas Ronija ja ilmus valguse kätte.
“Kakskümmend. See teeb ühe terve kasti,” ohkas Kallutaja.
“Ülejäänud võid esimehele tagumikku toppida. Selle eest saad kindlasti ametühingu tuusiku laiale Volgale. Nii mehed. Pudelid kaasa ja marss marss.”

Poodi siseneti võimukalt. Kõige ees kauboist Riks, siis Ronija ja viimasena arglik Kallutaja. Kassaaparaadi taga ootas neid hirmunud müüjatar telefonitoruga käes. Nagu muuseas, sättis Riks pudelid letile ritta ja naeratas rõõmsalt kaunitarile, kes tummalt vahtis kogu seda tegevust......................

“Isä. Tule no heti.”
“Siin on meie puuduolev summa,” teadustas Riks uhkelt.
“One moment please,” kokutas paaniliselt müüjatar.
“Kui siin on kakskümmend pudelit ja meie valasime kokku viissada, siis puudu jäi nelisada. Vot. Nelisada jagada kahekümnega on arve tasa,” seletas näppe appivõttes ärimees.

Tüdruk aga vaatas hirmunud pilgul nii Riksi kui teisi vallutajaid ja pobises alistudes,

” One moment please. One moment.”
Kuskilt tagant oli kosta ukse mürtsumist ja seal ta seises. Lühedalt kiitsakas, kõhna näoga üle keskea hallpea, hinnates oma teravate silmadega olukorda. Nähes tohutul hulgal pudeleid ja teades nende väärtust, lasi ta Kauboil veel vähekene seletada.

“Riita. Paljonko?” sõnas konkreetselt kaupluse tõeline omanik.
“Ei mida?,” katkestas Riks, tundes väheke kõhedust.

Isa ja tütar, mõned sõnad vahetanud, astus mehikene külalistele lähemale ja päris imestanult:” Ja täällä on kaikki?”

“Kurat, mina kogu riita ei anna,” seletas Kallutaja.
“No on, aga ei sa kätte,” tabas Ronija.
“Ma oon Kalle,” ja ulatas tulnukaile kordamööda kätt.
“Tankit täyna” kamandas Kalle ja läks kõige ees pumba number üks juurde ja lõhnav vedelik voolas sahinal lõpuni, kuni riist tegi klõps.

“Muista kauboi. Ma oon auki ümpari päiva. Hei - hei. Morrjes!”

Masinad aeti laterna valgusest välja ja magus uni soojades kabiinides surisevate mootorite taustal haaras hetkega kangelased oma rüppe. Õrn kuju kassaleti tagant aegajalt viskas erutavaid pilke suurte veokite suunas, kuni need vastu hommikut tähelepandamatult teekonnale asusid.


Isä tule no heti….. ----- Isa.Tule kohe!
One moment …..- ------ Üks moment palun.
Riitä. Paljonko? ------- Aitab! Palju? Riit – e. puuriit; - rivvi sätitud hulk.
Mä oon Kalle. ----- Mina olen Kalle.
Tankit täyna. ------- Paagid täis.
Muista Kauboi…..----- Mäleta Kauboi. Ma olen avatud ööpäevaringselt.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Eestlased Soomes
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus