8. juunil lahkus siit ilmast 79. aastaselt eestlaste (õigemini küll baltlaste) ustav sõber, poliitik ja kirjanik Per Axel Ahlmark.
Põhjusi, miks eestlased ja üldsus üldisemalt just selle rootslase elutööle viivuks mõtlema jääda võiksid on mitu.
Las tavapoliitikud järgmise tähelepaneku peale pealegi solvuvad, aga Ahlmark kujutas endast haruldust, ehk südametunnistusega poliitikut. Siinkirjutajale isiklikult jääb Ahlmark meelde kui mees, kes ei väsinud kordamast üht lihtsat ja olulist põhitõde, ja nimelt, et maailm unustas täiesti julmalt kolm hüljatud Balti riiki ajavahemikus 1940-1991. Mäletan teda 1985. aasta Baltic Peace and Freedom Cruise'i ajal mitmetest rahvustest ajakirjanikele pressikonverentsil ette heitmas: "Kuidas on võimalik, et kolm riiki – kolm parlamentaarset demokraatiat – kadusid neljakümne aasta eest jäägitult Euroopa maakaardilt, ja selle kohta ei ütle teised Euroopa riigid sisuliselt kippu ega kõppu?" Ahlmark lisas siis selgitavalt, et Soome võis ju küll soometunud olla, ja et Ungari, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Bulgaaria jt võisid küll olla muudetud NSV Liidu sateliitriikideks vastu nende tahtmist, kuid nad olid rahvusvaheliste subjektidena endiselt olemas. Ent Eesti, Läti ja Leeduga juhtunu oli midagi täiesti unikaalset. Nö sui generis situatsioon. Kuidas võib üldse sündida, et kolm iseseisvat riiki lihtsalt de fakto elimineeritakse ja kustutatakse inimkonna mälust, nii et kivi vaevalt jääb kivi peale? Kust selline absoluutne ja kohutav rahvusvaheline mälukaotus?
Per Ahlmark oli põline stokholmlane. Olles astunud juba üliõpilasena Rootsi Liberaalsesse erakonda, sai temast selle partei esimees ajavahemikus 1975-1978. Pärast Riigipäeva liikmeks valimist 1967. aastal kujunes Ahlmarkist tööhõive minister.
Ahlmark oli aristokraat ja heas mõttes vana kooli mees. Ega ta selles päris üksi ei olnud. Sama võib öelda näiteks teise Balti riikide suure sõbra, 2011. aastal surnud Otto von Habsburgi kohta. Ja selliseid oli teisigi.
Sõna "liberaal" tähendab midagi hoopis muud Euroopas kui see sama mõiste ameerika kasutuses. Kui parempoolsed ameeriklased seda väljendust kasutavad, peavad nad silmas inimesi, kes tunduvad olevat sallivad igasuguste lolluste ja jamade suhtes. "Tolerastid" siis. Euroopa liberaalid see-eest ja seda eriti Ahlmarki ajal on olnud aga peamiselt vabadust armastavad. Vaba turumajandus ja sõnavabadus näiteks on olnud Euroopa liberaalide lipukirjadeks. Kui Reformierakond Eestis on kujutanud endast algusest peale toore kapitalismi entusiastide klubi, kuni paljudel puhkudel rautatud kapjadeni ja röövmajandamiseni välja, siis Ahlmark kuulus selliste liberaalide hulka, nagu olid Milton ja Rose Friedman. Inimene ei ela ju üksnes vaid leivast. Õigemini me teenime igapäevast leiba selleks, et saada elada lahtimõtestatud viisil, ehk väärtuspõhiselt.
Normaalne uskuja klassikalisse liberalismi ei salli vabaduse vaenlasi silma otsaski. Sellistele – Ahlmark nende hulgas – teeb üks välja, kas oled kommunist või natsionaalsotsialist – autoritaarsed ideoloogiad ja režiimid on ausa ja väärika inimese jaoks sama põlastusväärsed kõik. See on ka põhjus, miks Hiina ja Venemaaga nende praegusel kujul mehkeldada ei tohiks.
Per Ahlmarkilt ilmus kolm luulekogu ja rida artikleid, kommentaare ning politoloogilisi raamatuid. Ajalehe Dagens Nyheter lugejad olid eriti harjunud toetuma tema arvamuslugudele ja kommentaaridele.
Me elame sellises maailmas, kus natsionaalsotsialismi on juba 80 aastat maapõhja süstemaatiliselt ja angroo manatud, inimsusevastase vasakpoolsuse peale on aga silma suuresti kinni pigistatud. Ei sa ütelda, et inimkond oleks neid kahte õudust - kommunismi ja natsismi – kohelnud sama mõõdupuud proportsionaalselt kasutades. Ja see on veel pehmelt öeldud. Autoritaarsus ükskõik mis kujul on vabaduse ürgne vastane.
Aastal 1994 ilmus Ahlmark'i palju poleemikat esile kutsunud teos "Vänstern och tyranniet " ehk "Vasakpoolsus ja türannia", mis andis ülevaate kollaboreeruvast kaasajooksiklusest Rootsi ühiskonnas pärast Teist Maailmasõda. Tema järgmine teos "Det öppna såret" ehk "Lahtine haav" vastandas demokraatiat ja diktatuure sõja, massimõrvade ja näljahädade kontekstides. Tema viimane suurteos nägi päevavalgust aastal 2004 ja selle nimeks oli "Det är demokratin, dumbom! " ("See on ju demokraatia, lollpea!").
Kui ma üldse midagi Per Ahlmarkile ette heita oskan, siis see on suhteline lühinägelikkus, mis puutub araablaste käekäiku Iisraeli ja palestiinlaste vahelise konflikti tähenduses. Ahlmark toetas reeglina Iisraeli ja juute selles kurvas loos, juhtides aga ilmselt liiga vähe tähelepanu palestiinlaste kannatustele. Kuid samas, kui lähtuda tegelikkusest, siis ei saa just ütelda, et araabiariigid hiilgaksid reeglina demokraatia poolest. Demokraatia oli Per Ahlmarkile aga ülioluline teema. Äkki pani Ahlmark ka puusse toetades Iraagi sõja vajalikkust selle algfaasis.
Eestlased, lätlased ja leedulased võiksid ometi kõik klaasi tõsta Per Ahlmarki mälestuseks, temale tänulikud olles. Mina isiklikult ei jää mitte ainult oma vana tuttavat leinama, aga ka asjaolu, et ma ei näe eriti palju temasuguseid tänapäeval enam juurde sündimas olevat.
Soovitan kõikidele kes vähegi viitsivad Per Ahlmarki vaimse pärandiga tutvuda teha seda tema luuletuste, kommentaaride ja raamatute kaudu, millisel juhul Ahlmark ei kustu meie teadlikkusest niipea, nii nagu maailm millalgi Balti riike korstnasse kirjutas. Ometi leidus ka kõige raskematel aegadel riike ja inimesi, kes meid meie saatusega üksinda ei jätnud.