Jaak Valge
JV: Tõsi, kuigi olin koolis eelkõige ajaloost huvitunud, läksin ülikooli õppima geograafiat, kuna see tundus toona, 1970. aastatel, apoliitiline eriala. Pidasin seal kaks ja pool aastat vastu, siis läksin sõjalise kateedri õppejõududega tülli. Küllap oleksin ka lõpuni vastu pidanud ja sõjalise õpetusegi välja kannatanud, aga geograafia ei olnud ikka minu õige eriala. Ehkki nüüd tagantjärgi ei arva, et see kahjuks tuli - sain seal näiteks neli semestrit kõrgemat matemaatikat, mistõttu mul praegu, ajaloolasena, pole hirmu matemaatiliste meetodite rakendamis ees. Aga jah, ülikoolist visati mind häbiga välja. Kui Nõukogude sõjaväest tagasi tulin, otsustasin, et nüüd õpin töö kõrvalt seda, mis tõesti huvitab. Ma ei arvanud siis üldse, et ajaloolasena saan tööle hakata, mõtlesin et see on üks mu hobi.
AG: Mis ameteid sa praegusel ajal pead ajaloolasena?
JV: Olen õppejõud Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituudis ja juhtivteadur Eesti demograafia keskuses Tallinna Ülikoolis. Head kolleegid demograafid on aidanud mul oma ajaloovaadet avardada ja julgustanud kasutama teistmoodi meetodeid. Aga mind huvitab ka ajaloodemograafia ning praegu olen mõnel määral süvenenud rändeteemasse, mis on meile praegu väga oluline ning tõotab muutuda veel olulisemaks.
AG: Täna on sul ees debatt meid kõiki, nii välis- kui kodueestlasi, huvitaval teemal: „Eesti kunagise riigivanema Konstantin Pätsi 1930ndatel tehtud ja meie rahva elu muutnud otsuste üle”, koos Trivimi Velliste ning Ago Pajuriga. Paistab, et see teema on sulle väga südamelähedane, pidasid ju ka pikki vaidlusi Magnus Ilmjärvega, kes on väitnud, et Pätsil olid varjatud sidemed nõukogude võimuga.
JV: Tegelikult mind ju Päts eraldi ei huvitagi, hoopis rohkem huvitavad mind näiteks juunikommunistidest haritlased või vabadussõjalased, aga kui tegeleda kahe maailmasõja vahelise Eesti ajalooga, siis ei saa ka Pätsist ju üle. Magnus Ilmjärvega vaidlesime tõesti, kuna mina olin samuti töötanud nende Venemaa Välispoliitika Arhiivi dokumentidega, millega Ilmjärvgi. Tegelikult oli selle vaidluse tuumaks küsimus, kas need andmed, mida Ilmjärv väitis dokumentides olevat, seal ikka tõesti on, ning kas teisi andmeid saab nii tõlgendada, nagu Ilmjärv seda tegi. Tegemist oli võtmedokumentidega ning see vaidlus allikate üle tähendas ka vaidlust selle üle, kas Päts oli tõesti Nõukogude organite poolt mõjutatud või koguni värvatud.
JV: Tal oli nii väga õigeid asju, mida ta tegi aga siis oli ka päris valesid asju. Asjad, mis ta tegi Eesti iseseisvumise käigus, aastatel 1917-1920, olid väga positiivsed. Tema kõned, ettepanekud Eesti Maapäeval ja tema otsustus- ning organiseerimisvõime ning ratsionaalsus tagasid iseseisvuse saavutamise. Tema positiivset rolli selles ei saa keegi alahinnata. 1920. aastatel määrasid tema käitumise osaliselt - või ehk suuremas osas kui me nüüd sooviksime - tema majanduslikud huvid. 1934. aasta riigipööre oli aga Eesti ühiskonna jaoks selgelt negatiivne otsus, mida mina ei oska kuidagi õigustada. 1939-1940. aasta otsused tulenesid aga suuresti just 1934. aasta riigipöördest ning siis oli tal vähe mänguruumi.
(AG: Kui tahate rohkem teada, mida Jaak Valge teab president Pätsist ja tema ajastust, samuti juunikommunistidest ja vabadussõjalastest, tuleb tulla Kotkajärvele Metsaülikooli 19.-25. augustil 2018).
AG: Tuleme tagasi oma algse põhjuse juurde, mis meid täna kokku tõi. Kuuldavasti oled koos abikaasaga osaline selleaastases Metsaülikoolis, mille üle on meil väga hea meel. Kuidas sa leidsid selle enda jaoks? Millal kuulsid Metsaülikoolist esimest korda?
JV: Ka minul on väga hea meel. Eks kuulnud on Metsaülikoolist kõik haritlased. Mina kuulsin Metsaülikooli olemasolust millagi 1980. aastate lõpul või 1990. aastate algul, ja minu silmis sinna kutse saamine on väga austustvääriv asi.
AG: Mis veel on sinu peamised käsilolevad uurimistööd, millest oled valmis ka MÜs pikemalt pajatama?
JV: Viimasel kahel ja poolel aastal olen kirjutanud Eesti parlamendi ajalugu aastatel 1917-1940. See tähendab, vaatasin, kes ja kuidas tegi Eestis poliitikat ja missuguses seisus oli parlament peale 1934. aasta riigipööret. See oli huvitav. Sain ka ise targemaks. Uurimus sai üsna mahukas, on praegu keeletoimetamisel ja ilmub uue aasta alguses. Olen kogunud materjali ka monograafia Punased II tarvis, mis peaks käsitlema põhiliselt aastaid 1930-1940, aga ma ei tea praegu, kumba varem hakkan kirjutama, kas raamatut vabadussõjalastest, kelle maine on Eestis ikka mu praeguse arvamuse järgi põhjendamatult madal (aga mine tea, võib-olla see arvamus uurimise käigus muutub), või punaste raamatut. Ning nagu ütlesin, huvitun ka immigratsioonist ning globaalsematest trendidest, sh sellest, kas praegu toimub tõesti Lääne tsivilisatsiooni allakäik, mida nii kvantitatiivsete (sündimuse langus) kui kvalitatiivsete andmete (IQ langus) järgi justkui sedastada võiks. Kodanikuna olen katsunud seista selle eest, et meie riigis oleks rahval endal õigus algatada siduvaid rahvahääletusi, nii nagu oli aastatel 1920-1934. Poolnaljaga võiks öelda, et kui meil tõesti on allakäiguga tegemist, ning kui me selle allakäiguga lepime, siis peaks see olema meie endi otsus, mis rahvahääletusel kinnitatud... Aga eks need viimased mõttekäigud on rohkem selleks, et arutlust provotseerida.
JV: Suur tänu ja nägemiseni suure lombi taga.