In Memoriam. Vaado Sarapuu, mitmekülgne ja suure haardega muusika- ja kultuuriinimene TÄISPIKKUSES (3)
Eestlased Kanadas | 23 Feb 2022  | EWR OnlineEesti Elu
Foto: Tiit Blaat
Täna, 28. jaanuaril möödub aasta, kui lahkus igavikku Vaado Sarapuu (22. august 1944 Tallinn, Eesti – 28. jaanuar 2021 Toronto, Kanada), tuntud Toronto eestlane, kes on jäädvustatud paljude meie lugejate mällu kui innukas kaameramees ja toimetaja, kes pea paar aastakümmet oli kohal rohkearvulistel eestlaskonna üritustel, tuues vaatajateni ülevaateid sündmustest, videopilti ja intervjuusid. Ta oli Elmar Tampõllu kutsel aastast 2002 Eesti Elu veebilehe esimene toimetaja (ajast, kui ühinesid kaks Toronto eesti ajalehte – Vaba Eestlane ja Meie Elu), hiljem lõi oma portaali Estonian World Review (EWR), kuhu koondas lisaks kohalikele ka rahvusvahelisi uudiseid eestlaste kohta üle maailma, töötades selle peatoimetajana kuni surmani. Ta tegutses väsimatult eesti keele ja kultuuri nimel ning tundis muret eestluse tuleviku pärast.

Vaado oli ka tunnustatud muusikamees – professionaalne saksofonimängija, kes on ansamblis Broadview Boys mänginud lugematul arvul eestlaskonna üritustel Kanadas ja ka Ameerikas. Vaado mängis ka mitmes Kanada big bandis. Lisaks lõi ta kaasa Estonia orkestris, Toronto Eesti Meeskooris, Eesti Rahvusteatris, aitas Estdocs filmifestivali korraldamisel ning kuulus ESTO 2000 korralduskomiteesse.

Abikaasa Selma Sarapuu, kes on ka aasta hiljem väga löödud abikaasa ootamatust lahkumisest, on olnud Vaadoga koos ligi kolm aastakümmet. Nad tutvusid 1992.a. Torontos, kui Vaado oli Eestist Kanadat külastamas, ning abiellusid 1993. a. Peetri kirikus, kus neid laulatas õp. Andres Taul. Varsti pärast seda otsustasid nad koos Eestisse elama minna, kus elasid ligi viis aastat – nende koduks sai Eesti põhjarannikul asuv Võsu, kus Vaado oli ka vallavanema ametis. 1997.a. otsustati ühiselt Kanadasse tulla ja kodu rajada siin.

Selma räägib oma mälestustest, mis teda sel raskel aastal on aidanud. Ka jõulupühad soovis ta esmakordselt elus üksi veeta, olles oma mälestuste ja fotode keskel. Talle on teinud palju rõõmu, et kodumaal on viimasel aastal Vaadole pühendatud tähelepanu mitmete huvitavate artiklite näol, kust ilmneb, millise laia haardega mees Vaado oli ja milliseid ettevõtmisi viis läbi juba 1970-80ndatel aastatel Eestis ja Nõukogude Liidus. Kuna meie lugejad ei pruugi neid asju teada, avaldame Selma soovil refereeringuid kahest väljaandest, mis kajastasid Vaado suurejoonelist tegevust muusikamaailmas.
Vaado on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurharidustöö erialal ning laiemas mõttes kultuur oligi see, mis talle alati südamelähedane oli.

Ajakirja Eesti Naine 2021.a. augustikuu numbris on Vaadost pikk artikkel pealkirjaga „Jäämurdjana muusikameres“, autor Paavo Kangur, mis räägib Vaadost kui lennukate ideedega persoonist, kes korraldas suurejoonelisi ettevõtmisi, näiteks sillutas Eesti tuntud muusikutele teed miljonite Venemaa vaatajate ette. Artikkel pühendub sellele peatükile Vaado elus, mil Eesti artistid sõitsid ringi „ühel kuuendikul planeedist“, seal meenutab oma isa ka poeg Indrek, kes temaga paljudes kohtades kaasas käis ja mäletab mitmeid värvikaid seiku reisidest Venemaal, kuulsustega kohtumistest jm.

„Vaado oli mees nagu orkester,“ kirjutab autor. „Mängis Horre Zeigeri orkestris tenorsaksofoni ja klarnetit. Tegutses Riiklikus Filharmoonias režissöörina ja 1981.a. alates Tallinna Linnahallis pearežissöörina, korraldades paljude meie artistide esinemisi väljaspool Eestit. Ta oli julge ja kõrge lennuga, self-made man, keda muuusikud ja kolleegid omavahel Felliniks kutsusid...“ Ta oli 1960ndate keskel ka rahvusvahelise Tallinna Džässiklubi president ja hiljem mitmete tuntud muusikute ansamblite direktor – mõjukas tegelane tolleaegses muusikaäris.

Suurte kontsertide korraldamine, tutvumine tollase muusikamaailma koorekihiga... Eesti popmuusika oli Nõukogude Liidus väga populaarne.

Niisugusel erakordselt lennukate ideedega persoonil tuli tolleaegse Nõukogude Liidu tingimustes ette ka pahandusi ja sekeldusi.
*
Vaado Sarapuust on 2021.a. augustikuu numbris pikalt kirjutanud ka ajakiri Eesti Ajalugu, artikli autor Tiit Lauk. Artikkel kannab pealkirja „Laval ja lava taga: muusik Vaado Sarapuud jätkus lavastama nii öölaulupidusid kui ka Moskva suuretendusi“ ning autor ütleb sissejuhatuses: „Viru hotelli restorani ansambli juht, ETV operaator, Võsu vallavanem, Tallinna Linnahalli pealavastaja, Nõukogude Liidu suurimate jääsõude korraldaja. Vanalinna päevad, öölaulupeod, hiljem kontserdikorraldaja Skandinaavias ja Saksamaal... Tihti jäi Vaado Sarapuu laval säravate tähtede varju, kuid ometi oli see just tema, kes need tähed lavale tõi. Augustis oleks see mitmekülgne mees saanud 77.“

Ka see artikkel kirjeldab Vaadot kui silmapaistva organisaatori-lavastaja andega inimest, kes korraldas mitmeid lauluvõistlusi, ja sealt sai alguse tema üleliiduline lavastajakarjäär; näiteks jõudsid tema Linnahalli pealavastajaks oleku ajal mitu tema lavastatud kava ka Moskvasse Kesktelevisiooni.

1984.a. tegi Roskontsert talle pakkumise lavastada Moskvas Gala Jääball, mis toimus järgmisel aastal Moskva olümpia suurareenil, kus jääl ja laval oli kokku 1200 esinejat – esinesid ka Suure Teatri balletisolistid jmt. staarid, kavasse oskas Vaado mahutada ka Eesti lauljaid. Üritus sai suurt populaarsust. Kogu gala salvestas Jaapani TV, Vaadole anti lavastajana kõrgeim kvalifikatsioon.
Samuti said väga kuulsaks Tallinna Linnahallis lavastatud kaheksa lillepidu. Järgnes jääshow koos lillenäitusega Moskvas 1987.a.

1988.a. lavastas Vaado Tallinna Vanalinna Päevade ava- ja lõputseremoonia; sellest kasvasid välja ka öölaulupeod.
„Kokku jäi Vaado aktivasse umbes 250 suurejoonelist kultuuriüritust,“ tõdeb artikkel.

Ka Võsu vallavanema ametis oldud aastad 1990ndatel on olnud Vaado jaoks oluliseks peatükiks. Nagu meenutab abikaasa Selma, tegi ta seal lühikese ajaga palju parandusi ja uuendusi – sellest ajast said alguse ka Võsu muusikapäevad, mille idee üheks autoriks ta oli ning millest on tänaseks saanud Võsu džässipäevad.

Nagu loo alguses nimetatud, kolisid Vaado ja Selma Sarapuu 1997.a. Kanadasse Torontosse, kus nagu mainitud, alustas ta ajakirjanduslikku ja kultuurilist tegevust, mille hulgas ka ESTO 2000.

Selma on teinud kokkuvõtte mõningatest kommentaaridest, mida Vaado sõbrad ja tuttavad tema lahkumise järel Estonian World Review portaali kirjutasid. „Vaado ohverdas ennast Eesti, eesti keele ja eesti kultuuri nimel Torontos. Ta kunagi ei kartnud õigust otsida ja leida, olles vältimatult aus, julge ja meie kogukonna eest väljas.“

Kahjuks jäid enneaegse lahkumise tõttu paljud tegevused lõpetamata. Selma sõnul ei plaaninud Vaado enda mitmekülgsest elust raamatu kirjutamist, kuna ei arvanud, et see võiks huvi pakkuda. Siiski, raamat Vaado Sarapuu elulooga on kirjutamisel ja nagu ajakirjas Eesti Ajalugu on öeldud, tema tormilist elukäiku arvestades oleks see ilmselt huvitav lugemine. (EE; refereeritud ka artikleid ajakirjadest Eesti Naine ja Eesti Ajalugu)
Vaado ja Selma Vaado 70. juubelil
Vaado Sarapuu noore kaameramehena 1967. aastal
Vaado ja Selma Sarapuu


 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Jaak Järve10 Feb 2022 13:11
Täitsa tubli Eesti patrioot. Ei kartnud küsida "Miks nii?"
riinuk01 Feb 2022 09:57
Lugupidamine ja mälestamine; igatus.
Strei31 Jan 2022 20:01
Ikka kuulen Sinu häält!

Loe kõiki kommentaare (3)

Eestlased Kanadas