Ilmapuu puhkes õide
Eestlased Kanadas | 18 May 2007  | Eerik PurjeEWR
„Ilmapuu“ nimetus on antud eeloleval suvel Eestis toimuvale X Noorte Laulu - ja Tantsupeole. Ilmapuu juurte all paikneb meie esivanemate asuala. Ilmapuu tüve moodustavad erinevatest paikkondadest koonduvad eesti noored. Sellest tüvest hargnevad okstena meie laulud.

Laupäeva, 12. mai kevadkaunil pärastlõunal puhkes Toronto Eesti Majas üks Ilmapuu haru õitsele sellise värskusega, nagu võib õitsta ainult noor puu. On ju Toronto Eesti Koolikoor teel Tallinna suvisest noorte laulupeost osa võtma. Samaaegselt pühitses täienduskool piduliku kontserdiga emadepäeva. See oli õieti kahekordne õitseng, kus ilutses meie koolinoorus, tutvustades nii oma koorilaulutalenti kui ka tervet rida soliste.

Täienduskooli koore juhatas Heli Tenno, klaveril saatis Kaire Hartley-Puusaag. Toronto Eesti Koolikoori juhatas Reet Lindau-Voksepp, klaveril Charles Kipper. Koolikoori programmile lisasid värvi laulusolistid Mihkel Jaenes, Merike Hess, Kaija Käärid, Elli Kipper ja Nicole Pede. Klaverisoologa esines Eric Brine ja viiulidueti esitasid Helena ja Markus Stahl. Ka teises osas, kus võidutses laulupeole sõitev Toronto Eesti Koolikoor, osales mitu solisti: Liivi Hess – laul, Miikael Tenno – trompet, Tiina Hiis – saksofon ja Aleksandra Wilbiks – flööt.

Pärast Edgar Marteni avasõna kogunes poodiumile täienduskooli koor. Kõik klassid, noorimaist mudilasist vanimateni olid esindatud ja laulsid mitmesugustes kombinatsioonides. Kogu esimene osa peegeldas valdavalt emadepäeva meeleolu. Vaheldusid koosseisud ja solistid, isegi koorijuht esitas ühe soololaulu, end oma õpilastega ilusasti kokku sobitades. Kulminatsiooniks oli ühendkoor, mis esitas ühe laulu kummagi dirigendi taktikepi all. Neist esimene kujunes suurnumbriks. Nimelt oli Peeter Kopvillem loonud noortele laulu „Eesti, mu isamaa“, mille koolinoored olid otsustanud võtta oma lipulauluks. Koorijuht Reet Lindau-Voksepp kutsus autori ette ning avaldas talle nii publiku kui laulurahva tugeva aplausi toetusel sügavat tänu ja tunnustust. Täpset tiitlit, mis Peetrile omistati, ei suutnud mu kõrv kahjuks tabada, kuid see oli suursugune ja teenitud. Järgnev K. Hunt’i „Üksteist peab hoidma“, mida juhatas Heli Tenno, oli ühtekuuluvuse kinnitusena igati sobiv lõpulaul.

Vaheaeg oli tavalisest veidi pikem, sest kõrvalsaalis toimus vaikne oksjon ja müüdi värskeltvalminud CD plaati. Kõik tulu oli ju mõeldud laulupeo reisi toetuseks ning kuulajaskond oli kava esimese osaga mõnusalt heldeks köetud. Ka kohviletil saali nurgas oli enam kui piisavalt tõmmet.

Kava teist osa täitis Toronto Eesti Koolikoor ja see andis juba korraliku eelmaigu laulupeost. Koorijuht on teinud noortega head tööd. Säravad hääled, hea kooridistsipliin, küllaltki nõudlik programm. Eelkõige aga puhas laulurõõm ja hea eesti keele hääldamine, millele vaid kiuslik õ-häälik paiguti näputäie „väliseesti vürtsi“ lisas. Ka solistide tase oli selline, et pani kõrvu kikitama. Kui lausa professionaalsust veel märgata polnud, siis tugevat sellesuunalist kallakut küll. A. Matiiseni ja R. Eespere isamaalised laulud kontserdi lõpupaladena tõid taas teadvusse kunagise laulva revolutsiooni meeleolu.

Enne kontserdi lõpetamist asus kõnepulti Elle Rosenberg, kes kutsus kõigepealt ette kõik solistid, et avaldada neile ühist lugupidamist. Kaksteist noort särasilmselt solisti ilmus vastu võtma publiku teenitud tunnustust. Tänu pälvisid ka mõlemad dirigendid ja klaverisaatjad, samuti tublid helimeistrid Allan Eistrat ja Hanno Bohl. Kuid see polnud kõik. Tehti teatavaks, et koolikoori kulukale reisile Eestisse on andnud tõhusa majandusliku toetuse eesotsas Eesti Sihtkapitaliga mitmed organisatsioonid, nende hulgas isegi mõned sellised, mis enam ei tegutse. Neile lisandus rida üksiksikuid, kelledest kaks olid toetanud erakordselt suure summaga ja kellele sümboolse tänuna anti üle äsjavalminud CD. Viimasena tänas aga Reet Lindau-Voksepp Elle Rosenbergi ennast, samuti Edgar Martenit. Mõlemad on pikki aastaid olnud tugevalt seotud nii täienduskoolide tegevuse kui eelseisva kontsertreisi organiseerimisega. Õnnestunud üritus lõpetati traditsioonilise ühislauluga „Ema süda“.

Publikut paluti pärast ametlikku lõppu veel mitte lahkuda, vaid külastada kõrvalruumi ning koguneda hiljem tagasi saali loteriivõitude väljaloosimiseks. Sagimist ja elevust oli palju. Polnud ka imeks panna. Oldi just värskelt kogetud midagi, milles argises õhkkonnas kahtlema kipume: eestluse elujõud on tugevam, kui me teame. Ikka leidub noori, isegi vaid ühe eesti soost vanemaga perekondadest, kes eestlusest loobuda ei taha ega suuda. Ja leidub vanu, kelle õhutusel see kõik toimub. Raske on ette kujutada elamust, mille need noored Tallinna laulupeolt saavad. Ja veel raskem nende kodueestlaste elamust, kes neid laulurivis näevad ja laulmas kuulevad. Meie nägime vaid Ilmapuu õisi, neile saab osaks maitsta vilja.

 
Eestlased Kanadas