Uurivad ajakirjanikud on pinninud juba päris kaua Ukraina sõda seiravaid kaitse- ja julgeoleku uuringute asjatundjaid: peamiselt selleks, et saada teada, millal ja kelle võiduga sõda lõpeb. Uurimata on jäetud, kas Putini tahe olla võimul kuni 2036. aasta lõpuni põhineb tema soovil muuta Venemaa edukaks suurriigiks; miks teised suurriigid ning Venemaa poolt vaikselt juhitud ÜRO pole püüdnud takistada Putinil aastal 2014 Ukrainat Venemaa osaks pidamast; miks Ukrania alade osalist hõivamist ei hakatud maailma rahu rikkumisena käsitlema? Ja nii võiski Putinil tekkida kindel tahe Ukraina Venemaa osaks muuta.
Putini ekslikud olukorra hinnangud ja ukrainlaste kindel soov oma riigi iseseisvust kangelaslikult kaitsta muutsid Putini „erioperatsiooni‟ ülimalt jõhkraks Ukraina sõjaks, mida enam pole ilmselt võimalik diplomaatilisel teel lahendada ka siis, kui ÜRO täidaks oma põhikirja esmatähtsat kohustust. Olukord on jõudnud faasi, kus üks osaline peab sõja kindlalt võitma.
Enne Ukraina sõja algust võisid teised riigid ja uuriv ajakirjandus ehk oletada, et Putin tahab veel enne oma valitsusaja lõppu olla esimene valitseja, kes saab Venemaa muuta rahumeelseks suurriigiks, ilma et teised riigid ja raskerelvade tootjad peaksid sõjalist võimekust märgatavalt suurendama. Et Putin võis tahta arendada Venemaa normaalseks suurriigiks ilmneb selleski, et ta pole senini käskinud Venemaa Föderatsiooni riigiduumal ratifitseerida veebruaris 2014 allkirjastatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist riigipiiri lepingut. Putin oli ja on kindlasti teadlik, et Tartu rahulepingus määratud riigipiiri ei olnud Eestil vaja uue lepinguga asendada ning nüüd võib ta selle selgituse avaldamisega tõestada teistele riikidele, et Venemaa on asunud olema mitte ainult Eestile, vaid ka teistele riikidele, heatahtlik naaber. Eestile mittevajaliku lepingu ratifitseerimata jätmine oleks võimaldanud Eestil ilma suuri sõjalise kaitsevõimekuse kulutusi tegemata tagada oma rahvuse ja keele üle aegade kestma jäämine. Teadmine, et Venemaa uut riigipiiri lepingut Eestiga ei vaja, oleks saanud olla hea tõend Venemaa muutumise kohta.
Miks siis ikkagi asus Putin vahekorda Ukrainaga uskumatult ebainimlikul viisil lahendama? Kuna teiste riikide suurepärased ja siirad ukrainlaste toetusavaldused ning Venemaa sõja kaotajaks jäämine võivad tekitada suuri, tavapärast majanduslikku arengut takistavaid olukordi, kas siis ei peaks uuriv ajakirjandus juba praegu hakkama analüüsima, mida on vaja teha, et Ukraina sõjaga seonduvate riikide igapäevane elu ei muutuks tõeliselt raskeks.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
värske kraam12 Jun 2022 03:43
Algselt pidi Liivimaa jääma hoopis Peeter I liitlase August II Tugeva valitseda.
August II Tugev (1670–1733): Leedu suurvürst ja Poola kuningas 1697–1706 ja 1709–33 ning Saksi kuurvürst (Friedrich August I) 1694–1733. Sai aga Põhjasõjas rootslastelt lüüa, sõlmis aastal 1706 Altranstädt’i rahu, kaotatud Poola krooni sai Venemaa abiga tagasi pärast Poltava lahingut. Poltavas osalesid Rootsi poolel ka ukraina hetman Mazepa väed Rootsi värvides lippude all. Aga Inglise diplomaatia takistas Türgi liitumist Rootsi vägedega. Eks Rootsi tegevus Läänemere piirkonnas häiris inglasi rohkem kui Venemaa sealne kohalolek.
http://entsyklopeedia.ee/artik...Sipsik11 Jun 2022 19:41
Tundub pisut kiirustav, loodetavalt mitte hüsteeriline järeldus, et tahab Soomet ja Narvat tagasi. V. Putin ütleb selgelt, mida ta tahab: iseseisvat Venemaad, (vene) ühiskonna konsolideerumist. "Kui me ei tugine Venemaa rahvaste kultuuride baasväärtustele, ei ole ka mingit
ühiskonna konsolideerumist (koondumist). Pole koondumist, siis laguneb kõik laiali. Et on vaja seda kaitsta ja võidelda selle eest, on ilmselge fakt." [8. minut videos]
Siis räägib ta ka Põhjasõjast ja Narva retkest. Mitte selle vallutamisest. Sõjaretk ("pohod") on vene k. üks ette määramatu lõpuga
üritus. Ta võib lõppeda just nii nagu ta looduses kujuneb. "Ei saa korraga näha asjade algust ja lõppu",
ütlesid juba roomlased. Ja ka ingl k üks tähtsamaid sõnu on integrity, isiksusterviklus. See on ka ausus, ehedus, minimaalne eluline ühik, kes püsib koos ja suudab kanda inimväärikust, Jumala enese poolt antut. Integriteet on isiku koospüsimine iseendana, õigus kasvõi puusse panna ja iseendaks jääda.
Sellega on seotud nt Eesti põhiseaduses, "õigus jääda truuks oma veendumustele", enesemääramisõigus jne. Vene juht toob näiteks ülehelikiirusega raketi väljatöötamise, milles osalesid tuhanded firmad.Ja kui üks puudunuks, tulemust poleks. Talle toodi kaust, aga ta ei leidnud ühtegi nime,
keda autasustada. Mis jama te tõite, küsis ta...ja siis oli mõistnud oma sõjatööstuse võimsust.
Putin võrdleb kohe algul kolooniaid ja suveräänseid riike, kes ise otsustavad. Ja leiab üles vana mõtte, et kolooniatel pole tulevikku.
Nii et üks suur inimkonna põhiväärtuste reflekteerimine vene juhilt. Ja väänamine muidugi
mõista nii, et tema riik tugevneks ja laieneks. Kas selle taga on enese kujutamine millegi universaalsemana? Kas aga mitme näoga matrjoškad üksteise sees pole aga sellesama integriteedi, tervikluse ja koospüsimise vastand? Mitme näoga vene julgeolekutegelase jutt terviklusest ei püsi ise koos. Ta laguneb laiali oksümooroniks
enne veel kui "ühtsus mitmekesisuses", e pluribus unum, USA lipukiri, valgel laeval kohale jõuab:)
värske kraam10 Jun 2022 09:45
Loe kõiki kommentaare (7)