Harri Kingo Politiseeritus
Eestlased Eestis | 22 Mar 2019  | EWR OnlineEWR
Harri Kingo
Mida õnnelikum on riigi rahvas, seda vähem huvitub see rahvas poliitikast. Sest asjad riigis on korras ja kõik toimib, ning inimesed elavad oma elu. Mida enam aga räägitakse riigis poliitikast, seda õnnetum on selle riigi rahvas - palju poliitikat ühes ühiskonnas räägib vaid sellest, et asjad pole selles ühiskonnas korras. Tõesti, kui miski segab, siis see on ka tähelepanu keskmes ja sellest ka räägitakse.

See mõte on tegelikult väga vana. Välja ütles selle riigi valitsemise alusmõtte juba aastat 2500 tagasi Laozi:

sellepärast õnnis inimene valitsedes
jätab tühjaks südamed
paneb täis ent kõhud

Valitseja (valitsus) hoolitseb selle eest, milleks ta on valitud ja mis on tema kohus oma rahva ees - asjade korraldamise ja toimimise eest riigis. Ja kui valitseja saab sellega hästi toime - keegi ei märkagi seda, sest miski ei riiva ega tee haiget. Ning selline valitseja jätab tühjaks rahva südamed - st. ei tegele rahva meelestatuse küsimustega, propagandaga, ideoloogiaga, poliitilise võistlemise ja võitlemisega, kui kaasaja termineid kasutada.

Selles Laozi mõttes on ka juhis meie tänastele poliitikutele - teie asi on hoolitseda selle eest, et rahvas oleks rahul ja õnnelik. Mida suurem on valitsejate poliitiline võitlemine ja mida enam nad politiseerivad kogu ühiskonna elu, sunnivad kõike ja kõiki vaatama ja nägema vaid poliitilise võitluse prisma läbi, seda viletsamad valitsejad nad kokkuvõttes on ja seda vähem saab neid usaldada töös, mis nende kätte on usaldatud.

Mul on veidi kahju Eesti inimestest. Neid õpetatakse ja lausa sunnitakse poliitilise mõtlemise väga kitsukesse raamistikku ja lausa karpi. Jah, inimesed vajavad mingit konteksti, milles oma isiklikku ja ühiskonna elu hinnata. Kahjuks püüavad erakonnad ja nende propaganda selleks kontekstiks teha ühe või teise partei poliitikat. Ja selles on neile abilisteks ajakirjanikud, kel endil niisamuti puudub kõrgem ja avaram vaatekoht, mis võimaldaks hinnata ühiskonnas toimuvat.

Oleme ülepolitiseeritud ühiskond, ülepolitiseeritud inimesed, sest enam mingis muus võtmes kui poliitika me ei oska enam sündmusi ja elu, iseennast ja teist inimest hinnata. Ühest küljest on see meie valitsejate küündimatuse märk, teisalt aga märk meie endi halvast olukorrast.

Tulles tagasi oma mõtte alguse juurde - me oleme väga haige ja vaevatud ühiskond. Meil on väga paljut, mis meile valu teeb. Ja seepärast me räägime, räägime ja räägime poliitikast... See on meie mõtetes ja isegi meie südames - nagu haige jaoks on kogu tema maailma kese see haigus ja valu, mille käes ta kannatab.

Ometi - haigus ja valu ei saa olla inimese elu ja olemise mõte, mõõt ega kava. Nii ka poliitika ja kõige politiseeritus ei sa olla meie kui rahva ja ühiskonna olemise mõte. Pigem on see märk, kui sügav, krooniline ja meile valus on meie haigus.Harri Kingo Politiseeritus

Mida õnnelikum on riigi rahvas, seda vähem huvitub see rahvas poliitikast. Sest asjad riigis on korras ja kõik toimib, ning inimesed elavad oma elu. Mida enam aga räägitakse riigis poliitikast, seda õnnetum on selle riigi rahvas - palju poliitikat ühes ühiskonnas räägib vaid sellest, et asjad pole selles ühiskonnas korras. Tõesti, kui miski segab, siis see on ka tähelepanu keskmes ja sellest ka räägitakse.

See mõte on tegelikult väga vana. Välja ütles selle riigi valitsemise alusmõtte juba aastat 2500 tagasi Laozi:

sellepärast õnnis inimene valitsedes
jätab tühjaks südamed
paneb täis ent kõhud

Valitseja (valitsus) hoolitseb selle eest, milleks ta on valitud ja mis on tema kohus oma rahva ees - asjade korraldamise ja toimimise eest riigis. Ja kui valitseja saab sellega hästi toime - keegi ei märkagi seda, sest miski ei riiva ega tee haiget. Ning selline valitseja jätab tühjaks rahva südamed - st. ei tegele rahva meelestatuse küsimustega, propagandaga, ideoloogiaga, poliitilise võistlemise ja võitlemisega, kui kaasaja termineid kasutada.

Selles Laozi mõttes on ka juhis meie tänastele poliitikutele - teie asi on hoolitseda selle eest, et rahvas oleks rahul ja õnnelik. Mida suurem on valitsejate poliitiline võitlemine ja mida enam nad politiseerivad kogu ühiskonna elu, sunnivad kõike ja kõiki vaatama ja nägema vaid poliitilise võitluse prisma läbi, seda viletsamad valitsejad nad kokkuvõttes on ja seda vähem saab neid usaldada töös, mis nende kätte on usaldatud.

Mul on veidi kahju Eesti inimestest. Neid õpetatakse ja lausa sunnitakse poliitilise mõtlemise väga kitsukesse raamistikku ja lausa karpi. Jah, inimesed vajavad mingit konteksti, milles oma isiklikku ja ühiskonna elu hinnata. Kahjuks püüavad erakonnad ja nende propaganda selleks kontekstiks teha ühe või teise partei poliitikat. Ja selles on neile abilisteks ajakirjanikud, kel endil niisamuti puudub kõrgem ja avaram vaatekoht, mis võimaldaks hinnata ühiskonnas toimuvat.

Oleme ülepolitiseeritud ühiskond, ülepolitiseeritud inimesed, sest enam mingis muus võtmes kui poliitika me ei oska enam sündmusi ja elu, iseennast ja teist inimest hinnata. Ühest küljest on see meie valitsejate küündimatuse märk, teisalt aga märk meie endi halvast olukorrast.

Tulles tagasi oma mõtte alguse juurde - me oleme väga haige ja vaevatud ühiskond. Meil on väga paljut, mis meile valu teeb. Ja seepärast me räägime, räägime ja räägime poliitikast... See on meie mõtetes ja isegi meie südames - nagu haige jaoks on kogu tema maailma kese see haigus ja valu, mille käes ta kannatab.

Ometi - haigus ja valu ei saa olla inimese elu ja olemise mõte, mõõt ega kava. Nii ka poliitika ja kõige politiseeritus ei sa olla meie kui rahva ja ühiskonna olemise mõte. Pigem on see märk, kui sügav, krooniline ja meile valus on meie haigus.

 
Eestlased Eestis