Harju-tallinlased viibisid koos
Eestlased Kanadas | 12 Jun 2009  | Eerik PurjeEesti Elu
Veidi koomiline pealkiri sai loole küll, kuid korraldajad olgu tänulikud sellegi eest. Ma ei kirjuta seda aruannet just rõõmsa meele ega lahke südamega, väike vimm sattus kohe alguses naha vahele. Põhjuse saab teada igaüks, kes viitsib lõpuni lugeda.

Juriidiliselt oli kõik korras. JOKK, nagu eestimaises keelepruugis öeldakse. Esmaspäeval, 8. juunil oli Eesti Maja kohvik lihtrahvale suletud, kuid harju-tallinlastele ja nende sõpradele avatud. Lauad nägusalt kaetud, moosekandid timmisid pille ja kohvikupersonal askeldas serveerimislaua ümber. Pidulised kõik rõõmsas elevuses, nii maksulised kui minusugused muidusööjad. Selle hetkeni, mil jämeda otsa haaras enda kätte ülemharjakas Anne Orunuk ning asus käituma vastavalt oma diktaatorlikele initsiaalidele. Algul oli A, lõpul O, vahepeal mõlemad korraga.

Enamuse vastu oli Anne tegelikult täitsa viisakas. Teretas lahkelt ja tutvustas tegijaid, kelle hulka kuulusid pillimehed ning mitut liiki lugejad, kes riimiga, kes riimita. Kõrgemaid välismaalasi esindas mitu mulki ja paar pärnakat, lihtsaid reavõitlejaid oli igast Eestimaa nurgast.

Et Ülle meeskonnale pisut lisa-ettevalmistusaega anda, käsutati pillimehed mängima ja kuhu see laulgi jääda sai, liiatigi kui laululehed käepärast seatud. Orkestrandid – Voldemar Palo akordionil ja Lembit Vohnja kitarril – olid vahvad ja nende koostöö sujuv. Mõlemad mängisid samas mollis ja kummagi mold polnud kummuli läinud. Loomulikult mõjutas see ka positiivselt laulu kvaliteeti.

Lia Pikkov luges söögipalve, ilusa ja südamliku nagu ikka, ning siis ootas toidulaud eeskujuliku praega. See oli hõrgutav nagu ikka, kuid sellele järgnev magustoit söödi ära koos anumaga ja Ülle näolt peegeldus magus rahulolu. Piduliste nägudelt samuti.

Edasi läks kõik laulu ja jutuga vaheldumisi. Mai Järve-Vomm pakkus proosat – rääkis oma elust mitmel mandril: Eesti, Saksamaa, Venetsueela, Kanada. Lahkus kodumaalt koos ema ja vanema vennaga, isa sattus kriitilisel hetkel perest lahku ja jäi maha. Hiljem õnnestus tal siiski neid Torontos külastada. Valve Tali luges luulet ja tegi natuke koerust, esitades kohalviibiva autori loomingut viimase teadmata. Autori nime jätan avaldamata – sugulussidemed on sama head kui altkäemaks.

Enne kui A lõplikult O-ks muutus, olid tal mõned teated. Kõigepealt tänas kavatäitjaid ja oma kaastöölisi Koondise juhatusest: Luule Kann, Ester Mandra ja Sigrid Riko. Meenutas MEERKi õnnestunud Triipude Lugusid ja pani kõigile südamele kavatsetava filmi kulude katteks rahakoti rauad avada. Septembris toimub koondise aastakoosolek supise lõunaeinega. Ning aasta pärast tähistab koondis 25. aastapäeva. Tutvustati kohalviibivat asutajat ning endist esinaist Juta Kübarseppa.

Valmis sain selle vastumeelse tööga. Kui Anne algul tutvustas reporterit, kes sõnaraamatu järgi olevat „aruandja, teataja, ettekandja (kelner?)“, pidas ta tarvilikuks omalt poolt lisada, et see on nuhk, keda kunagi ei saa täielikult usaldada. Õigus, Anne. Kui mind sügisesele supile kutsud, teen aruande pealkirjas väikese poolitamisvea: Tallinna pered ja Harjumaa konnad. Ehk on sul kindlam oma supp ise süüa.

Kuid seekord ütlen siiski korraldajaile päris siira aitäh kutsumise eest. Kõigile, autokraat Anne kaasa arvatud.
Muusikud Lembit Vohnja kitarril ja Voldemar Palo akordionil pidutuju loomas.
Foto: E. Purje

Lõbus laudkond Harjumaa-Tallinn Koondise perekondlikult koosviibimiselt.
Istuvad vasakult: Evy Reinoja, John Reinoja, Elga Niglas. Seisavad: Ingrid Tooming, Külliki Tamm, Ika Leis, Aadu Tooming.
Foto: E. Purje


 
Eestlased Kanadas