Neid pagulusse pääsenud eesti mehi, naisi ja lapsi, kes põgenesid 1944. aastal sõjast laastatud ja lõpuks okupeeritud kodumaalt oli hinnanguliselt ligi 80 000. Nad jätsid maha kõik – kodumaa, kodud, varanduse, kooliteed, karjäärid ja sageli ka pereliikmed, sugulased ja sõbrad. Ohtlikud põgenemised viisid nad kõigepealt peamiselt Rootsi ja Saksamaale, kus nad elasid mitmeid aastaid ümberasustatud isikutena, pidevalt hirmul võimaliku repatrieerimise osas Nõukogude Liitu.
Lõpuks, kui Kanada – hiilgav ja vaba – 1948. aastal oma uksed avas, immigreerus umbes 14 000 eesti põgenikku Kanadasse kuni 1950ndate aastate lõpuni. Need uued Kanada kodanikud seisid silmitsi mitmete väljakutsetega – uue maa ja kultuuriga kohanemine, inglise keele õppimine ja kodude rajamine. Aga innukalt ja edukalt said nad hakkama, leides töökohti, täiendades haridust ja kasvatades lapsi.
Samal ajal alustasid need Kanada eestlastest uustulnukad pühendumusega mitmeid eesti kogukonna tegevusi ja organisatsioone, et säilitada eesti keelt ja kultuuri. Nendest päris mitmed kestavad Hamiltonis ja seda ümbritsevas piirkonnas tänaseni – näiteks kohalik eesti kool, segakoor, laste suvelaager, eesti selts ja meie Hamiltoni eestlaste kiriku kogudus.
Neid esimesi Kanadasse saabunud eesti põgenikke koos nende läbitud kannatuste ja saavutustega mälestavad lugupidamise ja tänutundega kõik nende järeltulijad. Tänu nende ohverdustele, julgusele, töökusele ja sihikindlale vabaduse poole püüdlemisele on neli järjestikust põlvkonda nautinud rahu, õitsengut, turvalisust ja vabadust oma uuel kodumaal Kanadas.
Selle suure panuse eest oleme meie, nende järeltulijad, püstitanud graniitkivist mälestusmonumendi kohaliku Hamiltoni kalmistu nõlvakule, kuhu mitmed meie esivanemad on maetud. Kaunis vaade läbi igihaljaste ja lehtpuude ning üle laia Hamiltoni lahe tuletab meelde ka ilusat Eesti maastikku ja rannikuid. Monumendile trükitud tekstiga avaldame igaveseks meie kiitust ja tänu oma kallitele esivanematele.