Your browser does not support HTML5 audio
Emaarmastusest
Mul oli õnn sündida sõjajärgsel perioodil vaarisa loodud maatalus. Tööderohkes lapsepõlves pidasin seda küll pigem õnnetuseks, sest sügiseks pidid lehmahein lakas ja hoidised rehetoas olema. See andis perele kindlustunde vaesel kolhoosiajal ja hiljem linnas koolis käies mõistsin, et tihti vaene perekond on rikas sellest, millest rikas perekond võib vaene olla.
Kevadel kutsub ema lapsi linnast koju, sest sirelid õitsevad. See ei ole üksi looduse ilu, mis lapsi tõmbab, see magnet on midagi palju enamat, midagi väljendamatut.
”Kas teil on ka siin veel kodutunne?”on ema murelik küsimus.
”Kui aeg võiks peatuda”, ohkavad lapsed, aga päev kaob linnutiivul ja õhtu läheneb oma võludega:
All koplis on toomepuu valevas rüüs
Seal ööbik lööb laulu lahti
Ja rõõmsast helinast kajab kõik hiis
Kuni koit süütab päikese tahti
Bussis raske südamega linna poole loksudes seisab veel kaua silme ees ema lahkumisvalust pisarais nägu ja meenub, et ta oli seda väljendamatut kodutundeks nimetanud.
Steriilne linnakorter kõrghoones ei ole kodu, sest seal puudub midagi väga tähtsat - sinu tükike loodust. Kontakt mullaga, taimede ja loomadega seob su südame tuhande nähtamatu niidiga. See äratab kodutunde ja kodumaa - armastuse ka kõige paadunumal linlasel, sest inimene on üks osa loodusest ja ta ei tunne ennast kodus sellest lahus olles.
Kokku puutudes tõelise kunstiga, mis peegeldab sügavat inimarmastuse ideed või omades lähedal tõelist inimest, tekib ka endal tahtmine paremaks saada. Mõeldes emale, jäi kooli ajal nii mõndagi tegemata, millest poleks julgenud talle rääkida ja nüüd kui teda ammu enam ei ole, on kogu eluks ema kuju jäänud armastuse, hoolitsuse ja ohvrimeelsuse sümboliks. Külastades kunagi oma vana mahajäetud sünnikodu, leidsin rehetoa nurgast aarde- ema kirjad koolipäevilt, mis elustasid minu jaoks jälle tema olemuse peenetundelise intelligentsuse, tema harvaesineva anduvuse ja ennastsalgavuse. Usun, et mitte kõigil ei ole olnud õnne omada sellist ema ja sellepärast tahan neid kirju teistega jagada.
Kallis pojake! Ma ei ole nüüd juba mitu päeva sulle kirjutanud, sest kartsin, et muutun tüütavaks või olen sind millegagi pahandanud, et sa ei kirjuta, aga sa ju tead, see ongi minu elumõte, et veel teile, lastele, kuidagi saaksin kasulik olla. Ma tean, see ei seisa minu võimuses sinu elu seal kuidagi kergemaks teha, aga ma palvetan selle poole, kelle käes on kõik võimalik. Ma loodan, et Tema kuuleb ja vastab, sest siiani on su elus kõik hästi olnud. See vaev, mis sa näed, on selleks, et osata hinnata oma paremaid tingimusi ja olla tänulik, sest tänu kõige hea eest, mis meile antakse, on ka üks tähtis asi. Leidsin ajalehest ühe luuletuse, mis on väga mõistetav. Nutan selle juures, et kui see oleks mulle võimalik ka kuidagi sulle oma ”lauluga” lähedal olla, siis kui tunned end üksikuna või on raskusi milleski, et saaksin sind lohutada. Kuigi sa minu ”Postipoissi” enam ei mäleta, aga ega see ju olegi ainult lauluna mõeldud, on üldse ema õrnus ja armastav hool. Loe seda rohkem kui üks kord, ma loodan, siis saad aru selle mõttest. Võibolla see ehk sulle ei ütle midagi, aga mulle küll! Minu ema oli küll vilets ega saanud mind materiaalselt kuigi palju aidata, aga see teadmine, et keegi sulle armastusega mõtleb, kaasa tunneb, hoolitseb ja su eest palvetab, oli juba elus toeks. Seda mõistsin mina kahjuks küll täielikult hinnata ainult siis kui teda enam ei olnud. Ära siis pahanda, et ma sulle selliseid nukraid asju kirjutan, aga see luuletus teeb mind tahtmatult kurvaks.
Tähesadu, langeb täht mu kohal
Tähekeeris mulle vastu vohab
Tähehetk on jäädav läbi aja
Minu lapsepõlve kauge järelkaja
Oli aeg kuid ükski aeg ei peatu
Nõndaviisi on ju ilmas seatud
Igal asjal oma lõpp ja algus
Talveõhtu – tähesadu - kargus
Üksik õhtu, üksik nagu unelm
Ema laul mu juurde tasa tuleb
Tuleb tasa, pead nii vaikselt paitab
Milleks lembus, ema, aitab, aitab
Õhtu on ju külm, sul hakkab jahe
Tähesadu, õhtu sünkjalt pime
Ema laulul polegi ju nime
…………………………………………………………………………………………….
…… Su kiri tuli täna õhtul nagu valguskiir pimedusse. Laupäeval postis ei olnud ühtegi kirja ja olen nüüd nii kaua üksi olnud. Mõtlesin kui väga haige olin, et ei ole ühtegi inimest, kes ulataks kasvõi tilga vett suud kasta, pean ise suutma tuua endale seda, mida hädasti vajan. Kui oled terve, ei oska aimatagi, milliseks muutud siis kui jääd abituks. Mul on praegu tunne nagu oleksin käsist- jalust seotud. Ometi tuleb seotuna veel kuigi palju liikuda ja toimetada. See nõuab nii suurt pingutust, et vahel higi voolab ojadena kui kõik tehtud saan. Ometi ei olegi siin praegu midagi teha, mis jõudu nõuaks. Sinul seal saginas ei ole ettekujutustki, mis on üksindus ja mahajäetus. Olen nüüd üksikum kui kunagi varem ja vahel on selline õudne olemine, et ei tea kuhu läheks, aga nüüd sain sellest kirjast ka sinu kohta rohkem rahu südamesse. Sa mainid oma kirjas, et ei ole kõike ära teeninud, mida ma sulle tahaksin võimaldada, aga ma võin omalt poolt öelda, et oma kirjadega oled sa selle mitmekordselt ära teeninud. Kui ühel emal on veel selline poeg, kes talle nii kirjutab, ei ole ta elus veel üksi jäänud. Eks ole sinagi seal omamoodi üksik kui pole head sõpra, aga olen lugenud ja see on õige, et muusikainimesel ikka elus veel midagi jääb, kui tal ka suured kaotused oleks, talle jääb muusika. See, mis on muusika ja sinu elukutsega seotud, haarab mind alati kõige tugevamini ja sina oskad ikka mu hinge kõige peenemat keelt puudutada. Oled selle poolest siiski õnnetähe all sündinud, et seda omad. Kui omad hinges muusika, siis omad ka midagi muud ilusat, et kirjutasid mulle sõna ”emake”. Tänan sind väga selle eest! Nüüd jaksan jälle raskusi taluda, aga vahel tuleb paratamatult tunne, et oled veel vaid üks vilets risuhunnik, keda enam keegi ei vaja. Ei suuda ma ju enam suurt kellelegi midagi anda ja kes teab, võibolla jään veelgi armetumaks. Ei tahaks kellelegi tüliks olla. Palun endale jõudu kõrgemalt poolt ja seda on mulle antud, sest see kõik on teiste heaks, mis ma teen. Endale ei palu ma midagi, ajan nii vähesega läbi kui iganes võimalik. Ainult see on tähtis, et saaksin ikka veel teile kõigile kasulik olla, minu enda isikut nagu enam ei olekski olemas, minu enda arvamise järele. Vahel kui kuskilt väga valutab ja on õige kehv olemine, siis hakkan jälle mõtlema sinust, su saavutustest ja edusammudest. Siis on jälle kõike palju kergem taluda. Sinu kirjadest on aga mul kõige suurem rõõm ja lohutus, need annavad nagu füüsilist jõudugi juurde.
Kallis pojake, sina enam muud ei teegi kui paned mind nutma. Mida ma nüüdki muud võisin kui ikka olid pisarad, mis sellele ilusale rätile esimesena langesid. Tuli meelde see, kuidas Vargamäe Mari oma Jussi haual nutab kõige rohkem Andrese hea südame pärast, et see ta Jussi jumalasõnaga matma tuli. Nii ka mina nutsin sinu hea südame pärast. Kui ma hakkasin mõtlema, mida kõike sa ise selle raha eest , mida mulle kulutasid, oleks osta saanud, oli mul nii väga kahju. Ära sa enam küll hakka minule midagi ostma ega oma raha sellepärast kulutama. Mul on sedagi nüüd mõelda ja rõõmustada mitmeks ajaks. Ma kardan, et hakkan sellega ka veidi uhkustama, et mul nii hea poeg on, kes mind kohe meeles peab, vaevalt isegi raha saades. Asi on nii, et ma tohutult rõõmustasin sinu heatahtlikkuse üle. Mida on vanema elus veel suuremat kui lapse tänu. Ära arva, et ma nii auahne olen ja tahan, et mind peab kummardama, aga ma tahan seda, et sa mõistaks ja aru saaks vanemate hoolest ja vaevast. Olen püüdnud kogu aeg ennast säästmata sulle võimaldada kõik, mida paljudki vanemad ei tee. Ja kui sa seda ei mõistaks, sa ei oleks täisväärtuslik inimene. Vaat see rõõmustab mind kõige rohkem, et sa seda siiski oled. Mida ma sinu arvates selle rahaga siis peaksin tegema, ma ei vaja elus ju mitte midagi muud kui vahel hea sõna ja sa ei tea kui tänulik ma selle eest olen. Ma annaks kõik, kasvõi hinge selle eest. Mis pakuks minusugusele enam raha, see on praht mu meelest. Aga et sellega sulle rõõmu saaksin valmistada, see on kõige suurem väärtus, mis raha eest kunagi võib saada. Ära aga, pojake, tühja asja peale kuluta. Mõtle, et ma saadan selle raha oma ”kõhu kõrvalt”, ise loobun kõigest. See on siis ka üleannetus kui sa kergel käel selle raha kulutad. Hoia end viina kui kõige tigedama ja kavalama vaenlase eest. See pole naljatamiseks! Kurb aga on see, et seda ei usuta, enne kui on hilja. Olgu sulle hoiatuseks teiste agoonia ja vaevlemised, oleks küll õudne kui see sind peaks tabama.
…… Nüüd on sul omaette tuba, sinna võivad sind tüdrukud külastama tulla ja see on hirmus porduelu, mis rikub ihu ja hinge jäädavalt. Ei mõtle me noorena kõige selle peale, aga aastad selgitavad me silme ees mõndagi. Pane ehk veidigi tähele, mida ma sulle õpetan ja hoiatan, sest elu on mulle kõike juba küllalt näidanud, et võin õpetust anda. Olen sind vääriti kasvatanud, õhutades liigset eneseuhkust. Enda õigustuseks on mul see, et olen ise jalgealla tallatuna küllalt kibedat saanud elus kannatada, aga liigne eneseuhkus rikub ka jällegi inimese. Kohutav, kui sust saab selline nagu mõni, kellel peab alati vaheldus olema ja õnnetu tüdruk on siis see, kellega abiellud. Tühjaks jääb hing sellise eluga, aga raske on oma pahedest loobuda. Nii sa ei saa kunagi tervet ega rõõmsat perekonnaelu tunda, ega õilsat rõõmu, mida puhas armastus pakub. Tean ühte luuletust, mis tuli mulle meelde neile asjadele mõeldes. Seda lugedes näed, milline võib olla tõeline suur armastus. Ja kui on armastus, peab olema ka andestus.
Raske on selle päeva algus- raske, sest täna sind ma ei näe
Olen kui pime, kes igatseb valgust, kes sirutab Päikese järele käe
Ja kui ma ei tea, kus on su silmad, või kellele naerab su armas suu
Kuulugu sulle kõik vabad maailmad, ega ma nõua, et oleksid truu
Ja kui ma ei tea, mis ongi sellest, et valusalt tuksleb mu igatsev rind
Eks õnnelik tund või olla ka sellel, kes praegusel hetkel jumaldab sind.
……………………………………………………………………………………….
Nende kirjade lugemine rebis hinge valusa haava ja kahetsustunde, et ei osanud ema rohkem hinnata ja hoida. Miks ei näidanud rohkem armastust, mille järele ta janunes? Armastus oli ta enese elu liikumapanevaks jõuks, armastus kogu loodu vastu. Kuidas teeksin seda nüüd, kus ta seda enam ei vaja. Ehkki ema maist kuju ei ole enam, on tema loodud armastuse energia mind hoidnud ja saatnud läbi elu.
Stockholm 2008 Eero Nõmm