Provokatiivne küsimus muigavalt (smirking) lehmalt: ,,Mis on sulle kallim, EESTI VÕI HAPUKOOR?“ Kas tunned ära kõiki armastatud, kuid kahvatuid (dull, colorless) toidu/aineid ja nende maitse/LISAndeid (tasty extras, condiments)? Ülaloleval fotol on koorega keedu/kartul hapu/koorega, sült mäda/rõikaga ja näki/leib võiga. Põhi/mõtteliselt selline toit, mis vanadel must/valgetel fotodel oleks sama värvi kui päris/elus. Süldi/viilud on mõnedele, PALJUDELE, ahvatlevamad (more tempting) kui tordi/viilud.

VÄRVilised võõr/kehad (foreign bodies) veeresid lagedale talve/maastikule (onto the barren wintery landscape). Olgem ausad – kohalikud eesti (paljas) PORGAND ja puna(stav) (blushing) PEET on ka väga kirevad juur/viljad! Meil lihtsalt ei olnud kumbagi (neither) kodu/köögis sel hetkel ja rolli asusid täitma kaugelt maalt reisinud kirss/tomatid.

Puna/mütsikese (Little Red Riding Hood) loos küsis punast mütsi kandev piiga / tüdruk / neiu (mis ta päris/nimi oligi?) oma voodis lamavalt vana/emalt: ,,Vana/ema, miks Sul nii teravad kõrvad on?“

Punamütsike võis veel küsida: ,,Vanaema, aga miks sa nii KAHVATU (pale) oled?“

Või siis ,,Vanaema, miks su PALE on nii pale?“ Pale on feiss, õigemini ikka face. Kahvatu = jumetu (without colour), valkjas (valgekas), ereduseta (without brightness, ere, eredus). Kahvatama on vanemas murde/keeles (dialect) tähendanud ka ,,ehmuma“, ehmatust (surprise, shock) saama. SUUR küsimus on, kuidas on seotud kahvatus ja kahvel (fork)? Kas kahvli/löök võiks olla kahvatus nagu plahvatus (explosion)?

HUNT – (oli ju?!) – vanema inimese väriseva häälega: ,,Kulla laps, ma olen nii kahvatu, sest Eestis ongi enam/jagu rahvast talvel kahvatud. Valged nagu kartuli/idud“ (the sprouts of a potato). ,,Ja suht(eliselt) (relatively) maitsetud on nad talvel ka, olen kuskilt kuulnud.“

Meil on muidugi kõik/sugu ime/häid ja kirevaid, vitamiini/rikkaid toit/ained võimalik Eestis süüa aasta/ringselt. Tihti leian end (ennast) mõtlemast – KUIDAS said eestlased nii kaua elada RUKOLAta (without arugula)?! Aga vahel tekib selline hetk, kus see kõige iidsem (vanem), kõige lihtsam, kõige kahvatum on just see kõige armsam, mida soovid. Mille järgi sul on ISU (hunger) ja sa ISUTAD (hunger for).

Eestlased on kartuli/usku. Mõnedele meeldib süüa kartuleid koorega. Mina näiteks koort ei pelga (fear). KOOR (the skin) on söödav, kui see on puhas ja enam-vähem õrn (noor) ja KOOR on ka peale surutud (squeezed) – HAPU/KOOR (sour cream). Keedu/kartul armastab sülti. Ja sült armastab.... mäda/rõigast (horseradish). Ja ka äädikat (vinegar). Ärge laske sõna/osal MÄDA tuju rikkuda, that's MÄDness, hullu/meelne jutt! Mäda on küll pus ja see imeline juur/taim on aasta/sadu aidanud paljude tõvede (haiguste), kaasa arvatud mädanike (abscesses) ja põletike (inflammation) ravimisel. See on kange kraam nagu küüs/lauk (garlic).

RÕIGAS ei ole võigas (horrible, grotesque), vaid võimas. Ja sülte on iga/suguseid. Lapsed üldiselt väldivad (avoid) sülti, kuna see väriseb ja valgus kumab läbi. Ja siis mingil hetkel saavad head sülti: selget, puhast, võrratu tai/lihaga (not Thai in this case (ka TAI), but lean meat). Väga võimalikult on see vanaema sült.

Punamütsike (PM) võis tuua oma haigele vanaemale (see terava/kõrvne...) ka nimelt kartulit ja sülti. SÜLT = ,,külm/toit, mille tardunud (congealed) keedu/LEEMes (broth) on liha- või kala/tükikesed“. Alam/saksa ,,sulte“. Selles leemes on keedetud sea/koote (pork hocks) ja sea/jalgu (pigs' feet), millest tekib naturaalne KALLERDIS (jelly). Rooga tuntakse kui aspic, meat jelly, a savory gelatin. Süldi/keetmise käigus on tegu veel ühe koore, koorimisega. Nimelt tuleb potis tasasel tulel keeval leemel tekkinud VAHT (foam) lusikaga pidevalt (continuously) ära KOORIDA.

Eestis saab igast toidu/poest sülti osta. Minu uue lemmiku Matsi/moka liha/meistrid Kadrina vallast annavad oma süldi/purgil teada, et ,,Keedame sea/koote 8 tundi. Me ei kasuta želatiini, sest želatiin-kallerdisega toode (product) on meie silmis liha/tarrend mitte traditsiooniline sült.“ Sült, kui selles ei ole liiga palju soola, on väga hea palsam liigestele (joints) ja ka nahale, juustele ja üldisele JUMELE (glow), kuna selles on kollageeni.

Mõni kardab sülti. Teine võid. Olen kuulnud, et mõned inimesed just Põhja-Ameerikas kardavad palju leiba, musta rukki/leiba süüa. Arvavad, et süsi/vesikutest (carbohydrates) leiva/tooted meelitavad kaalu juurde. Ei, ei, ei, siin on küll midagi valesti. Vähemalt eestlase vaate/nurgast. Kui musta leiba ei ole toidu kõrvale haugata (hammustada), siis jääkski kõht tühjaks. Nii arvab raudselt mu ämm (mother-in-law) ja tema ei kaalu viitkümmet kilogi!
Mis ei ole pooltki nii keha- ja kaalu/sõbralik on SAI, see eestlaste ammune pidu/söök. Jõuludel SAI SAIA, muidu nägid saiast und. Kuivatatud leiva- või saia- või miks ka mitte sepiku- (whole wheat bread) viilusid (slices) nimetatakse KUIVIKuteks. Ka kuivikLEIB, leiva-, saia/kuivik. Neid krõbistatakse, kui kõht on korrast ära ja õrn. Muidu võib ka, kui soovi on. Inimese kohta võib ka halvustavalt (disparagingly) öelda KUIVIK (,,tunde/vaese, kiretu, (dull), alati asjaliku, ka pedantse inimese kohta“).

Fotol on põhi/mõtteliselt ka kuivik/leib, aga kui see on Soomest või Rootsist tulnud, nagu enamasti ongi, siis kipume seda nimetama NÄKI/LEIB rootsi sõnast knäcke/bröd, soome näkki/leipä. Tumedad hapukad (slightly sour) rukki-näkileivad külma kõva võiga on ÜLI (super) maitse/küllased (flavourful). VÕIGA. Võib-olla tibake talviselt värvi/vaene, aga kirge (passion) on nendes pealt/näha leebetes (non-threatening) roogades (toitudes) peenelt varjatud kujul. Subtlety, su nimi on sült.

Riina Kindlam, Tallinn


Nii need põhja/maa/rahvad talvel ellu jäid ja jäävad! See veski/kivi (mill/stone) sarnane toite/allikas (source of nourishment) on NÄKI/LEIB. Jõuluvana tõi selle meile Soomest, aga valmistatud on see Rootsis. (Vaadake www.leksands.se. Seda saab kindlasti ka Ikeast.) Seda murrame suurelt rattalt ,,näksti ja näksti“ kevadeni välja. Kui oleks köögis vastav puu ehk VARRAS lae all (mitte tree, vaid pole), siis võiks näki/leiva/rattad sinna riputada; selleks see auk, nõnda see kuivas. Eestlased ei ole väga kirglikud (passionate) näkileiva söödikud (sööjad), aga natuke ikka. Ranna/rahvas võttis omal ajal kala/püügile kaasa. Poodides on nende sortiment (valik) kordades väiksem kui Põhjamaades, kus see on üpris meeletu (quite crazed /cracked / knäcked). Fotod: Riina Kindlam

Eestlased Kanadas

TRENDING