Eesti jõuab aastaks 2011 teadus- ja arendustegevuse kõrgliigasse (2)
Eestlased Eestis | 08 Dec 2009  | EWR OnlineEWR
Tallinn, Riigikogu, 8. detsember 2009 - Peaminister Andrus Ansip ütles täna Riigikogu ees, et riik on suurendanud investeeringuid teadus- ja arendustegevusse , mis tähendab, et aastaks 2011 jõuavad need kogumahus kahe protsendini Eesti sisemajanduse kogutoodangust.

„Selline investeeringute tase on iseloomulik kõrgtehnoloogilistele riikidele ning ületab Euroopa Liidu keskmist. Kõrgliigasse jõudmine muudab meid atraktiivsemaks ka investoritele ja tippteadlastele,“ ütles Ansip Riigikogule valitsuse teadus- ja arendustegevuse poliitikast ülevaadet andes. Et ettevõtetel oleks tulevikus võimalik rohkem innovatsiooni panustada suurendab riik investeeringuid, mis loovad teadus- ja arendustegevuseks soodsama keskkonna. Arendatakse infrastruktuuri, panustatakse inimestesse ja toetatakse otseselt ettevõtete tootearendust.

Valitsusjuhi sõnul on valminud ja tööle pandud mitmed tipp-tasemel sisseseadega infrastruktuuri objektid, näiteks üle poole miljardi krooni maksma läinud Tartu Ülikooli uus Chemicum. Miljardi krooniga on toetatud kaheksat tehnoloogia arenduskeskust, milles Eesti ülikoolid ja teadusasutused teostavad kümnete osalevate Eesti ja välismaa ettevõtete jaoks uuringuid.

Uue võimalusena on juba enam kui sada ettevõtet kasutanud teadusasutustelt esmakordseks teenuse ostuks riigi finantseeritavat 50 000 krooni suurust innovatsiooniosakut. Ansipi hinnangul on see toetus leidnud väga praktilise ning toodete konkurentsivõime tõstmisele suunatud väljundi.

Ansipi sõnul on riik materiaalse baasi kõrval tähelepanu pööranud ka õppekavade arendamisele ning maailmatasemel teadlaste ja õppejõudude Eestisse toomisele, kattes näiteks 50 protsenti kõrgkoolides 3-5 aastaks tööle asuva 31 tippõppejõu palgafondist ning toetades siin oma uurimisrühma loovaid tippteadlasi.

Teadusajakiri „Nature“ on Eestit esile toonud kui endise idabloki parimat näidet uuesti üles ehitatud teaduspoliitikast ning riiklikust konsensusest arendustegevuse toetamisel.

Peaminister Andrus Ansipi ülevaadet valitsuse teadus- ja arendustegevusest saab lugeda valitsuse briifinguruumist http://www.valitsus.ee/brf/ind...

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Risto Tanner12 Dec 2009 09:51
Eesti teadus on üldjoontes vägagi tõusiklik ja ei teeni mitte Eesti ühiskonna ja avalikkuse, vaid kitsa akadeemilise kildkonna sissetöötatud uurimisteemade ja isikliku karjääri huvisid. Süsteemi kujunemislugu pole raske mõista. 90.-te algus oli Eesti teadusele raske nagu kogu meie ühiskonnale. Ühtäkki “kukkusid ära” üleliidulised finantsid nii akadeemilistelt teadusasutustelt kui siin tegutsenud arvukatelt rakendusteaduslikelt üksustelt, mis enamikus olid allutatud üleliidulistele harukondlikele ministeeriumidele. Paljud parimas loomeeas teadlased leidsid endale leivateenistuse välismaal. Et kogu teadust kokku kukkumisest päästa, otsustasid poliitikud koos juhtivate akadeemikutega päästa kõige silmapaistvamad uurimisteemad ja tippteadlased. Kogu teaduse “bibliomeetrilise” hindamise ja selle põhjal finantseerimise süsteem ehitati üles nii, et oli võimalik edukalt pisku “riigipiruka” juurest eemale tõrjuda akadeemiaväliste rakendusuuringutega tegelevad teadlased, kelle enamus “toodangut” oli kindlalt kaitstud üleliiduliste ministeeriumide arhiivides ja tihtilugu ka publitseerimise keelu all. Eesti majandusega kus enam kus vähem seotud rakendusuuringud kuivasid kokku, inimesed läksid laiali kes kuhu, varad neelas edukalt “ärastamise” masinavärki (isiklikult võin tuua näite, kus üle 100000 USD maksnud uus Jaapani päritolu ja Eestis tol ajal unikaalne aparatuur anti eraõiguslikule firmale üle maksumusega 6000 Eesti krooni).

Hüva, kõik see olnuks andestatav, kui paremate aegade saabudes oleks olukorda kiiresti parandada püütud. Aga selleks ajaks oli “bibliomeetriline” hindamissüsteem ennast kindlalt sisse töötanud, akadeemikute isu kasvas, ja ehkki paaril-kolmel korral aastas tuli Riigikogul jagada riigieelarvesse üleplaaniliselt laekunud raha, jäi täimata esimese kaunisõnalise projekti “Teadumistepõhine Eesti” nüüd plaanitust veel palju väiksemgi rahastamisplaan.
Veel 2004 aastal juhtis Eesti teaduse finantseerimissüsteemi hinnanud nn. Manchesteri komisjon tähelepanu rakendusteaduste alafinantseerimisele Eestis, selle kui hädavajaliku ühendava lüli puudumisele akadeemiliste uuringute ja majandusministeeriumi arendusprojektide vahel. Laiemat avalikku arutelu selle komisjoni tööle ei järgnenud ja kõik läks vana viisi edasi, kuni nüüd korraga avastab Valitsus, et Eesti teadlaste mereuuringutele toetuv riigi gaasitorupoliitika on ummikusse jooksnud. Vaatamata “hiilgavale bibliomeetriale” Rootsi ja Soome teadusuuringud meie akadeemiku järeldusi ei kinnita. Ometi olid 20 –30 aastat tagasi Eesti bioloogide mereuuringud ühed kõige arvestatavamad Läänemerel, saasteainete toimet merekeskkonnale uuriti ja jälgiti planktonvetikate primaarproduktsioonist kuni kalade ja hüljesteni kõigis toitumisahelate lülides, koostati põhjendatud prognoose ja seati kalapüügilimiite tagamaks mere bioproduktsiooni ratsionaalse kasutamise kõrval ka selle säilimine pikkadeks aegadeks. Selle uurimistöö kõrge taseme kinnitusena esindas rahvusvahelises mereressursside kasutamise komisjonis ICES NSV Liitu Eesti teadlane koguni asepresidendi staatuses.
Kahjuks pole see sugugi ainuke kurb näide meie teaduspoliitika vildakusest. Kõige silmapaistvamana meenub omal ajal palju avalikkuse tähelepanu pälvinud geenivaramu projekt. Ka seal oli sisuline valik akadeemilise ja rakendusteaduse vahel. Välismaa rahastajad ootasid täiesti põhjendatult viimast. Võrreldes kapitalistliku maailmaga oli Eestis murdeajal olemas täiesti unikaalne, kogu elanikkonda hõlmav andmestik rahva tervise kohta haiglate haiguslugude ja polikliinikute tervisekaartide näol, millele toetudes oli oma teaduskraade kaitsnud vähemalt kaks põlvkonda silmapaistvaid Eesti arste. Digitaliseeritult ja haiguspõhise geeniandmestikuga ühendatult võinuks sellest saada midagi märksa enamatki kui kauaigatsetud “Eesti Nokia”, kogu maailma farmaatsiatööstuse Mekka. Aga valdav enamik Eesti elanikkonna tervisearhiivist lasti asjatundmatult hävineda terviseteadlaste tollastest protestidest hoolimata ja ühe väga kitsa akadeemilise rühmituse uurimisteema vajas ja vajab senini mitte haigus-, vaid populatsioonipõhiselt kogutud geeniandmestikku. Sellele egoistlikule huvile toodi ohvriks nii geeniprojekti kui kogu sellega seotud majandusharu hiilgav rakenduslik perspektiiv Eestis. Kuni me nüüd vaikselt nokitsedes kogu elanikkonna geenid lõpuks kaardistatud saame, on teised maad ja uurimisrühmad meist ammu ette jõudnud ja Eesti geeniprojektikene huvitab veel ehk ainult väheseid kitsa eriala spetsialiste.
Teadus- ja arendustegevusega Eestis pole põhjust Ansipi kombel kiidelda, 2% SKP-st on vägagi tagasihoidlik määr, aga seegi vähene ei täida oma eesmärki, kui teaduse hindamise ja rahastamise struktuuri ei korrigeerita vastavaks kogu ühiskonna arengu vajadustele.
Mati Pungas11 Dec 2009 04:33
Meeldetuletuseks! Natuke võiks ikka ka rahvusvahelist kirjandust uurida...
Täpsustus:
1. Vastavalt OECD-määratlusele aastast 1994.a Pariisis on arenenud riikide ( G-20 ) Technology GD-ekspertide poolt kokku lepitud järgnevalt:

• Kui ettevõte eraldab oma aastasest kogumüügist vähemalt 3,5% ja rohkem rahalisi vahendeid oma firma T&A-personalile /PhD, M, insenerid-konstruktorid, tehnikud// ning kontrollib rangelt ka selle T&A-personali tulemuslikku tööd / high-tech patendiavaldused, patendid/ ja nende baasil siis luuakse maailmaturule ka patenteeritud high-tech omatooded , siis on tegemist selle valdkonna kõrgtehnoloogilise tootjafirmaga.
Sellist ettevõtet võib lugeda maailma kõrgliiga-klubi liikmeks!
Mitu sellist firmat on Eestis praegu, - vaid üksikud; - meelde tulevad koheselt : Skype, Tarkon, AS Cybernetica, kindlasti arvutitarkvarafirmad, küberturbe firmad, pulbermaterjalide uuringud, orgaanilise/anorgaanilise keemia uuringugrupid, biotehnoloogia, geeniuuringud…; aga seda on häbemata vähe!

• Kui T&A-personalile eraldatakse raha vastavalt 1% - 3% kogumüügist aastas, siis on tulemuseks üldjuhul keskmis-tehnoloogilise tasemega patendid ja vast ka omatooted.

• Kui T&A-personalile eraldatakse raha vastavalt 0% - 1% kogumüügist aastas, siis on tulemuseks üldjuhul madal-tehnoloogilise tasemega patendid ja vast ka omatooted.

- Kui riigis eraldatakse aastas hinnanguliselt kuni 2% SKP-st jooksvates turuhindades oma riigi T&A-personalile, mille kulutuse sihtotstarbelisust ka rangelt kontrollitakse Järelevalve Nõukogu poolt- et T&A-personali töö oleks tulemuslik; siis on tegemist perifeeriariigiga, milline on üleminekul poolperifeeria tehnotasemeriigiks!

2. Teine näitaja-mõõdik on riigi kõrgtehnoloogiliste patenteeritud omatoodete ekspordist saadava rahavoo osakaal riigi koguekspordi rahavoost aastas:
Kui see osakaal on vähemalt 15 % - 20%, siis on tegemist kõrgtehnoloogilise tuumikriigiga!
Sellist riiki võiks nimetada maailma riikide seas kõrgliiga-riigiks!

Nii et teades-tundes OECD-riikide tehnoloogilis-majanduslikke termineid, saame hinnata, et Eesti küünib 2011.aastal vaid perifeeria- poolperifeeriariikide hulka, välja arvatud ainult mõned ettevõtted, millised on maailmakõrgliigas!
Hinnang on kurb, - aga karm ja õiglane!!!


Lugupidamisega Mati Pungas
Reede 11.jõulukuupäev 2009.a, Tallinnas
(õnneks mitte reede ja 13. kuupäev)

Loe kõiki kommentaare (2)

Eestlased Eestis