EESTI HETKED Krässid Eesti Elu
Eestlased Eestis | 17 Dec 2016  | EL (Estonian Life)Eesti Elu

Krässid hõljuvad parvena Kopli Lasteaia jõulukohviku müüjatest-ostjatest lastevanemate peade kohal. Sirutavad oma pikki pehmeid sulelehvikuid igasse ilmakaarde nagu satelliidid või suured merisiilikud (sea urchins). Kui ei tea, millega tegu, lugege edasi...

Kräss (ka kärbsekiik, laevurr, jõuluvurr) on Eesti rahvakultuuris kerakujuline rippkaunistus, mis jõuludeks, pulmadeks või simmaniks riputati rehetare lakke. Krässi moodustasid kartulisse või naerisse (turnip) torgatud kõrred või lilleõied.
Kopli Lasteaed Põhja-Tallinnas, kus too foto on võetud, peab igal aastal jõulukohvikut. Kuna kätte on jõudmas Merekultuuriaasta 2016 lõpp ja lasteaed asub Kopli poolsaarel, kus ühel pool Kopli laht ja teisal Paljassaare laht, oli tänavu avatud hoopis Rannarahva Kohvipood. Õpetajatel ei olnud kaugele vaja minna uhkete õisikutega pilliroogu otsima. Nii nagu rannarahval kunagi, sest just nende seas on ammune pühadekomme luua ka krässi kõrgem tase – jõulukroon. Jõulukroon (ka näärikroon, pulmakroon, äll) on samuti laekaunistus, kuid juba peenem, geomeetriline käsitöö, kus nööriga läbi tõmmatud ja kokku seotud õle- või roolülidest moodustatakse kujult enamasti kaheksatahukas (octahedron).
Pean tunnistama, et ma ei ole iial üritanudki jõulukrooni meisterdada, kuid krässi suudub täis torgata iga pead kandev laps! Sukeldu esivanemate sajanditetagusesse maailma ja aja toorest kartulist takunöör läbi (sõlm ankruks alla) ning sutsa temasse tugevamat sorti kõrsi (pilliroo-, rukki-), õlgi või muid kuivanud taimi, mida detsembrikuu looduses leiad, näiteks miks mitte punaste marjadega. Seda mobiili (selle varasemas tähenduses) võib sättida ka linnu- või loomakujuliseks. Lae all ilutsevat krässi peeti õnnetoojaks, kui kaunistada see veel näiteks punase lõngaga ja panna sinna sisse väga head soovid.
Inglisekeelne sõna crass, hääldatud ka justkui Ä-ga, kirjeldab tundlikkuse ja intelligentsuse puudumist. Kindlasti ei tulene see sõna eesti keelest ega ole seotud lõbusa laekaunistusega! Sõna kräss arvatakse tulenevat sõnast kräsu, krässus (pea), säbrus käharad, (lokid). Kräss on murdes kidur puu või takjanupp. Täpselt selline ta ju ongi!
Eesti Muuseumide Infosüsteemis (muis.ee) võib näha Eesti Rahva Muuseumi kevadist krässi kogumiskuupäevaga 12. mai 1940, mis kuivanud õitest kirju. Sealt ka murdekeelne nimetus äitsmepall ehk ÕIEpall.
Kräss kirikus – kõlab nagu kits kärneriks ehk natuke kohatu, aga täpselt nii see oligi järgmisel õhtul pärast lasteaia jõulukohvikut, veits lõunas, Kaarli kirikus. Suur kräss rippus altariruumis kõige kesksemalt lühtrilt, puhta punases valguses, kuna otse selle all laulsid Kaarli kooli ja lasteaia lapsed oma advendikontserdil. Õhtujuhid Memm ja Taat rääkisid kesksest kujust ja meenutasid veel, kuidas kunagi õuest küsiti: "Kas on luba jõulul tulla?" Ja kui tuldi, siis õlgedega. Kaunistuste ära panemisega ei pidanud vaeva nägema; jõulupuu lihtsalt söödi paljaks!
Folklorist Marju Kõivupuu on hästi kirjeldanud, et krässi näite puhul võib öelda, et kartul on meie vana talurahva n-ö "oaasis", ehk roheline kõva svammitaoline materjal, kuhu lilleseadjad pistavad lilli, et need kauem säiliks. Kirikus oligi see imematerjal krässi kereks. Ühesõnaga ka nii võib, aga see pole päris see... Miks mitte juba seigelda esivanemate sajanditetaguses maailmas. See eeldab naerist või kartulit peos.
Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn

 
Eestlased Eestis