Dirigeerimine on number üks Risto Joosti elus
Kultuur | 10 Jun 2005  | Aino SiebertEWR
Harva leidub inimesi, kes suudavad end pühendada kahele muusikavaldkonnale — dirigeerimisele ja laulmisele. Risto Joost on noormees, kes jagab end laulmise ja dirigeerimistöö vahel.

Talle ei tekita mingit probleemi „liuguda ühelt kaldalt gregooriuse laulu puhtuse ja ülevuse juurest vastaskaldale nüüdismuusika keerulise helidepadriku juurde“, kirjutab tabavalt Mirjam Tally Eesti Ekspressis. „Risto orienteerub neis eri maailmades kerge vaevaga, suundudes sujuvalt ühest ajastust teise,“ ütleb Tally.

1980. a. sündinud Risto Joostil on ette näidata mitmeid saavutusi. Kooridirigeerimist on noor muusik õppinud prof. Kuno Arengu juures, orkestridirigeerimist Roman Matsovi ja Jüri Alperteni juures. Neli aastat tagasi pälvis ta Budapestis alla 25-aastase parima orkestrijuhi eripreemia, aasta hiljem sai ta rahvusvahelisel noorte koorijuhtide konkursil Tallinnas teise koha ning selle lisaks veel eri- ja publikupreemia. Aasta tagasi võitis Joost samuti Tallinnas, seekord vabariiklikul noorte koorijuhtide konkursil, esikoha.

Risto Joost on perfektsionist, kes püüab ennast igati täiendada. Ta arvab, et dirigeerimine iseenesest on nii lai teema, et isegi kui terve elu õppida, ei jõua soovitud teadmisteni. Nii on ta osalenud mitmete tuntud dirigentide nagu Anders Eby, Wolfgang Schäfferi, Paul Hillieri, Esa-Pekka Saloneni jt. meistriklassides. Augustikuus asub Risto õppima Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias orkestrijuhtimist soome tuntud professori Jorma Panula dirigeerimisklassis. See on suur au, mille osaliseks said ainult 10 õnnelikku sadadest soovijatest.

Laulmisega alustas Risto Joost juba väikesest peale, seetõttu on see olnud talle väga hingelähedane ning seda muusikuteed ei raatsi ta kuidagi katkestada. 2002/03. õppeaasta veetis energiat täis muusik Viinis, õppides sealses majesteetlikus Kaunite Kunstide ja Muusika Ülikoolis professorite Erwin Ortneri ja Leopold Hageri juures koori- ja orkestridirigeerimist.

Samaaegselt võttis ta ka laulutunde ning laulis kaasa Arnold Schönbergi kooris. „Viini aasta oli väga huvitav igas mõttes,“ räägib Risto Joost, „esiteks oli see totaalselt teine keskkond ja mõtlemine — ellu ja muusikasse suhtuvad austerlased hoopis teisiti. Minuga ühel ajal olid seal veel Juhan Tralla, kes siirdus Saksamaale Weimari Rahvusooperi esitenoriks, muidugi Annely Peebo ja Helen Saul, nendega oli mul väga hea suhe.

Kogemuse mõttes oli Austria aasta suurepärane, aga seal kerkisid üles ka sotsiaalsed küsimused, mis ei lubanud vabalt tegutseda.
Teatavasti ei ole Viin elukalliduse poolest sugugi Eestiga võrdne.“

Lauljast dirigendi (või peaks hoopis ütlema dirigendist laulja?) viimased aastad on olnud ka tihedalt seotud Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, kus tal on tulnud suurtes saalides laulda kaalukaid soolosid. Kuid sellest veel ei piisa, ideedest tulvil laulja asutas kevadel 2002 instrumentaalansambli Ensemble Voices Musicales ja osaleb ka vokaalansambli Theatre of Voices töös, mille kunstiline juht on Paul Hillier.

Mitmete orkestrite nagu Reval Ensemble, Ostrobothnian Chamber Orchestra jt. või siis kooride (Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor) juhatamise kõrval on Risto Joost jõudnud veel solistina esineda nii Euroopa riikides kui USA-s. Tema repertuaari kuuluvad Bachi „Johannese Passioon“, Händeli „Messias“, Pärdi „Johannesse Passioon“, Purcelli soololaulud ning Vivaldi aldikantaadid.

Risto Joost omab ka sotsiaalselt ja ühiskondlikult tundlikku südant. Ansambli Corelli Consort juht Mail Sildos organiseerib juba mitmendat suve Eesti mõisate arhitektuuripärandi tutvustamist, millega ühenduses korjatakse raha hoonetes tegutsevate väikeste lasteasutuste toetamiseks.

Ka Risto Joost, kes valdab Eestis suhteliselt haruldast kontratenori hääletehnikat, on olnud seda projekti toetamas. Allan Vurma kirjutab: „Risto Joosti iseloomustab suur musikaalsus, tema esitatud karakterid on värvikad ja kaasakiskuvad ning samas muusikaliselt täpsed. Lauldava teksti fraseerimine kannab hästi edasi mõtet.“ Telemanni kantaadi „Erquicktes Herz sei voller Freude“ barokkmuusika ei ole Eestis eriti tuntud.

Minu küsimusele, kuidas läheb saksa keeleruumi muusika eestlastele peale, sain vastuse: „See on tõepoolest eestlastele veidi võõras, kuid siiski pole sugugi võimatu kuulajaid õigesse meeleollu viia. Kui eestlane teadvustab endale barokkmuusikat, siis tuleb kõigepealt meelde Bach, sest nähtavasti endises Nõukogude Liidus ei peetud palju barokist. Seetõttu võtab lihtsalt natukene aega, enne kui see rahvale sisse süüvib ja publik seda muusikat rohkem tundma ja õppima hindab.“

Miks tulevad just idast suured hääled ja miks on Eestis nii palju häid lauljaid? „Mul on tunne, et siin mängib suurt rolli nii keel kui ka eestlaste lähedane side loodusega. Eesti keel on täielikult laulukeel. Sügav traditsioon on pigem aga olnud rahvalaulu, mitte klassikalise laulu poole. See on traditsiooni küsimus. Seetõttu on Eestis ka klassikalise laulu õppimisele väikesed piirid ja seetõttu on Kesk-Euroopas laulmist õppida tunduvalt efektiivsem ja mõttekam. Viinis oli see laulukool küll, mida mina aasta läbi tegin, väga mõtestatud ja kasulik,“ räägib Joost.

Ka sellel suvel, enne kohvrite pakkimist Stockholmi minekuks, võivad muusikahuvilised Risto Joosti esinemist lauljana Eestis nautida kui teda ka dirigeerimas näha.




 
Kultuur