Arvamusliidrid on meie ühiskonna koorekiht. Vähemasti on selline arvamus vägagi levinud ja käibel kui aksioom. Aga mõtelgem hetke - sõna "arvamusliider" on üks ajakirjanduslik iseendaga sisulises vastuolus olev oksüümoron ja värdsõna. Arvamus on ju pelk oletus, subjektiivne visioon, isiklik arusaamine (või vahel ka poolik arusaamine või otsene arusaamatus), ei midagi enamat. Mida see üldse tähendab - olla liider arvamustes?
Arvata võib kaasajal millest tahes ja mida tahes ju igaüks, kel kirjutamine selge. Võib lausa massiliselt. Mida püsivat ja väärtuslikku aga see liidriks olemine milleski nii subjektiivses ja kaootilises nagu arvamus ühiskonnale ja igale meist annab? On see lasu kaost tõesti väärtus, mida anda ja mida endasse võtta?
On märksa selgem ja targem sõna olemas: ÕPETAJA. Käibel ja levinud nii idas kui läänes. Ja tuhandete aastate pikkuse ajaloo ja sisuga.
Oma egoismis ja eneseimetlemises on meil raske selle kõrge tiitliga kedagi nimetada. Esiteks on neid, keda võib õpetajaks pidada, meie seas tõesti väga vähe. Teiseks tähendab kellegi selliseks õpetajaks tunnistamine iseenda õpilaseks tunnistamist. Nii sage, nii tavaline - meie iseteadev ego seda enese alandamist meile ei luba. Pärast kooli lõpetamist pole ju enam õpilasti - kõik on õpetajad!
Arvajaid on massiliselt. Mõned on nende seast arvamusliidrid - nad arvavad palju ja arvavad paljude eluseikade kohta. Arvavad muudkui.
Keda me tegelikult vajame on hoopis õpetajad. Neid on meie seas väga vähe. Peaaegu et polegi. Peale mõne üksiku.
