Kanada eesti keel on tõepoolest moodsatest vooludest niivõrd rikkumata, et selles esineb veel ka mõiste 'paberilipakas', millel pole maailma vanima elukutsega midagi tgemist. Aga et saba on ainult koera taga, seda meie siin kodust kaugel tõesti ei tea. Aitäh meelde tuletamast.

Muide - tarkust on kolme sorti. Koolitarkus on hea, elutarkus veel parem, aga ninatarkusest meil üldiselt lugu ei peeta.

Ja aeg teeb oma tööd halatamatu järjekindlusega. Kord saabub aega, mil hr/pr/prl Ninatark on ka nii vana, et elab ainult minevikus.

Mis soga Te ajate? ... Siin Eestis öeldakse kõnekeeles küll paberi jupi kohta lipakas ja sappa minnakse ka. Vanur, selle asemel et proteeside vees ligunemist jälgides tunde mööda saata kirjutas meeleoluka loo tunnetest ja juhtunust. Teie tähenärimine ja lugejate eksitamine ei ole ilus. Või siis seda mida Teie kirjutasite oleksite võinud sõbralikumalt ja viisakamalt teha. :-)

Noh, hea küll - vaadakem siis karmile tõele näkku. Kuivõrd Eesti on sovjetiseerunud, sellest teame sedavõrd, kui kodumaisest ajakirjandusest loeme. Meie oma seda eriti ei rõhuta. Ning põlgust ega üleolekut polnud märgata ülaltoodud artiklis, küll aga teie kommentaarides.

"Raamatu järjekorranäitamise lipakas" on tõepoolest kohmakas väljend, kuid arusaadav on see küll. Meie vanadekodud on samasugused kui kodumaised ses mõttes, et nendes keelearendamisega eriti ei tegelda. Meie, ülejäänud, kes me veel sinnapääsu järjekorras (mitte sabas) oleme, teeme seda kodueestlaste abiga pidevalt. Teame, mis on sõu, luuser ja autsaider, kuid häbeneme neid sõnu kasutada.

Milline on siis see karm tõde, millele me äsja näkku vaatasime? Selline, et kuuskümmend aastat väliseestlust on meie emakeelt vähem risustanud kui viisteist aastat iseseisvust. Ja see on meile enam kui kurb. Teile peaks see olema hirmutav.

Minu kommentaaris ei olnud ei põlgust ega üleolekut, küll aga üksjagu solvumist. Lugupidamisest me siin ei räägi, ka mina ei ole teist seal lombi taga kunagi kuigi palju lugu pidanud. Teie minust ei pea niikuinii, sest ka mina olen kasvanud Nõukogude Eestis. Ärge mõelge välja olematuid tõdesid, sest kuuskümmend aastat väliseestlust on teiega teinud seda, et teie lapsed enam eesti keelt ei räägi. Oskuskeelest me siin ka ei kõnele, räägime tavalisest köögikeelest. Need "nõukogude naised", kes siin jutus uksest sisse astusid, võiksid teile ju keelt õpetada, nad ei kasutanud sugugi slängisõnu, vaid täiesti tavalist keelt. Aga teie? Ei, kus sa sellega. Vaja on hakata rõhutama naiste nõukogude päritolu ja sellega ka nende kasutatava keele suhtes naeruvääristav eelarvamus välja kujundada. Isegi selliste väljamõeldisteni minnes, nagu oleks partei käskinud asendada saba järjekorraga.