21. sajandi trend — mitu kodu?
Eestlased Eestis | 27 May 2013  | EWR OnlineEWR
Kuigi traditsiooniliselt peetakse kodu ainsaks ja kordumatuks paigaks maailmas, on tänapäeval inimeste mobiilsuse tõttu tekkinud suundumus omada mitut kodu.

Viimasel rahvaloendusel küsiti esmakordselt inimestelt mitme kodu olemasolu. Siinjuures ei mõeldud teise koduna suve- või maakodu, kus linnainimene veedab 1–2 kuud aastas, vaid eluruumi, milles elatakse vähemalt 3 kuud aastas. Ka ei tähendanud kaks korterit või kaks eramut samas linnas või asulas mitut kodu — teise koduna loendati eluruum vaid siis, kui see asus võrreldes põhilise eluruumiga teises linnas või vallas. Selgus, et 6%-l Eesti elanikest ongi mitu kodu. Esimene kodu ehk põhiline eluruum on määratud sellega, et see on kogu leibkonnal ühine. Teise kodu pidamise põhjuseks oli peamiselt töötamine või õppimine põhilisest kodust eemal — teises linnas või vallas. Kui loendada kokku ka suve- ja maakodusid, või aiamajakesi aianduskruntidel, kus inimesed viibivad suvel kuu või paar, siis oleks teise kodu omanikke märksa rohkemgi. Siinjuures tuleb veel märkida, et see, kellele teine eluruum kuulub, kas seda üüritakse või kasutatakse muudel alustel, ei olnud loendusel oluline.

Ligi 30 000 Eesti inimest omab teist eluruumi välismaal – see on üsna hästi kooskõlas sellega, et 25 000 inimest töötab välismaal pendelrändajatena, neile lisandub ka teatav hulk välismaal õppijad. Eluruum asub kõige sagedamini Soomes, mis on Eesti jaoks kõige populaarsem rände ja ka pendelrände sihtriik. Järgnevad Venemaa, teised Põhjamaad ja Suurbritannia. Teise kodu riikide hulgas võib kohata üsnagi eksootilisi Aafrika või Lõuna-Ameerika riike. Võib tekkida küsimus, miks peaksid Eesti inimesed sellistesse kohtadesse kodu rajama? Paljudel juhtudel on põhjus võrdlemisi lihtne — Eesti ülikoolides õpib, eriti magistri- ja doktoriõppes, noori mitmetest maadest. Õpingute ajal on nad Eesti püsielanikud, kuid nende vanematekodu on siis neile teiseks koduks. Küllap leidub aga selliseidki Eesti inimesi, kes mingil põhjusel on enese teise kodu mõnele palmisaarele või päikeselisele liivarannale rajanud, kuid neid on üsna vähe.

Ligi kaks kolmandikku Eesti elanike teistest eluruumidest asub siiski Eesti pinnal. Suhteliselt sagedamini on teise eluruumi enesele soetanud maainimesed, sest nemad käivad sagedamini linna tööle ja kui töökoht asub kodust kümnete või sadade kilomeetrite kaugusel või koguni teispool merd, siis on põhjendatud teise eluruumi soetamine töökoha lähedusse. Nii ongi suhteliselt paljudel Hiiumaa ja Saaremaa inimestel olemas ka teine elukoht. Teise elukoha omanike seas on mehi ja naisi praktiliselt võrdselt, kuid vanusejaotuses domineerivad 20–35-aastased noored. Küsimusele, kus paikneb teine elukoht Eestis, on vastus etteaimatav — kõige sagedamini Harjumaal, seejärel Tartumaal — ikka nendes piirkondades, mis on peamised tõmbekeskused.

Kui arvestataval hulgal Eesti elanikest on teine eluruum välismaal, siis võib arvata, et ka vastupidine nähtus esineb. Nii ongi — loenduse ajal elas Eestis ajutiselt (st 3 kuni 12 kuud) üle 5500 välismaa elaniku. Neid Eesti rahvastiku hulka ei lisatud, küll aga selgitati nende sugu, vanus, kodakondsus ja päritolumaa. Nagu kõik rändurid, olid ka need ajutised elanikud domineerivalt noored, kusjuures meeste ja naiste osatähtsus oli praktiliselt võrdne. Taas oli kõige tavalisem lähteriik Soome, millele järgnesid Venemaa ja Suurbritannia. Mõnevõrra üllatav oli aga see, et üle kolmveerandi nendest isikutest olid Eesti kodakondsusega ja ka Eestis sündinud — seega Eestist lahkunud isikud, kes olid kodumaale käima tulnud.

ENE-MARGIT TIIT, 2011. aasta rahvaloenduse metoodikajuht

Allikas: http://statistikaamet.wordpres...

 
Eestlased Eestis