Olen lausa nõrkemiseni lugenud ja kuulnud plätramist teemal, et kuidas me ikka saime oma vabaduse ilma verevalamiseta ... aga kas keegi on vähemalt püüdnud kokku lugeda neid järvedest, karjääridest, kaevanduse surfišahtidest ja kust mujalt leitud laipu, end oksa tõmmanuid, sündimata lapsi , lugematuid tuhandeid võõrsile siirdunud parimas loomeeas noori inimesi? Selle kõige taustal peaks olema lihtsalt häbi vadrata mingist veretust revolutsioonist või vabaks laulmisest ... NSVLiidu ühest kõige kõrgema elatustasemega ja arenenumast vabariigist oleme jõudnud EL ääremaaks kus on kõige kõrgem suitsiidide ja aidsihaigete arv, madalam elatustase ning kust inimesed pagevad ummisjalu kuhu iganes, kus sajad külad on nii tühjad, et neis pole ainsatki püsielanikku ... oli ikka kuhu püüelda ...

Asjalik kirjutis koos ettepanekuga.

Arnole soovitaks kirjutist pärast esimest nelja äärmiselt lühikest rida ka lugeda.
Mis selle lahmimise môte on? Sai ennast maandada? Terve maailm nimetab seda veretuks ja seda ta tolles ajahetkes oligi, ainult rumal ei saa aru, mida môeldakse.

Igasugused lahmijad ja puusalt tulistajad vôiksid stressimaandamise kursustel käia mitte seda teiste peal välja elada.
Mis takistab ise oma tôstatatud teemal kirjutamast? Ei julge vôi?