Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Aga tollaste sündmuste eesmärk oligi maailm keeruliseks muuta ja siis kehtestada NWO.
Tõeline klapperjaht eestijuutidele algas 11. septembril 1941, kui Saksa julgeolekupolitsei andis korralduse, millega keelati juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis. Riietel tuli kanda kollast Taaveti tähte.
Eesti linnatänavate majaseintel ja tulpadel lipendasid kuulutused üleskutsega näidata, kus asuvad juutide korterid. Kui palju oli pealekaebajaid, seda ei saa kunagi teada. Küll on teada, et Eesti juutide vara tassiti laiali. Arhiivis leidub kirju, kus palutakse luba juutide mööbli kasutamiseks.
Peaaegu kõik juutide hävitamisega seotud ring-, nime-, käsk- ja allkirjad, kirjavahetus ning protokollid on eestikeelsed. Nimed dokumentidel tõendavad, et korralduste andjad ja täidesaatjad olid eestlased, sest enamus Julgeolekupolitsei ja SD ametnikest olid eestlased (ka endised EW sõjaväelased, kapokad, politseinikud).
Eesti oli judenfrei 1941. aasta detsembris. On andmeid, et eesti vabatahtlikud osalesid juutide repsesseerimises ka teistes Euroopa riikides.
fhttp://en.wikipedia.org/wiki/...
ehttp://et.wikipedia.org/wiki/...
Juutide hävitamine käis üle kogu Eesti: hävitati juudi kogukonnad Viljandis, Tartus, Tallinnas, Rakveres, Kiisal, Pärnumaal, Jõhvis, Kuressaares, Tapal, Paides, Võrus, Lehtses, Narvas.
1941. aasta juulist detsembrini mõrvati kõik eesti juudid vanglate keldrites ja õuedel, Harku rabas, Tartu tankitõrjekraavis, Pärnus Raeküla metsas. Mahalaskjad kuulusid Saksa Sonderkomandosse ja Eesti omakaitsesse, algul ka metsavendade ridadesse. Hiljem leppisid Stalecker ja Sandberg kokku, et üldjuhul hakkavad mahalaskmisi läbi viima eestlased, mitte aga Sandbergile alluv Sonderkomando 1A.
Wiesenthali keskuse arvates leidsid natsionaalsotsid suhteliselt palju vabatahtlikke toetajaid just Eestis, Ukrainas ja Horvaatias. Juudid leiti üles siinsete inimeste abiga. Eestlaste ettepanekul jäeti Eesti Direktoraadis getod ja kohalik Judenrat loomata ja juudid saadeti kohe vangilaagritesse.
Eesti linnatänavate majaseintel ja tulpadel lipendasid kuulutused üleskutsega näidata, kus asuvad juutide korterid. Kui palju oli pealekaebajaid, seda ei saa kunagi teada. Küll on teada, et Eesti juutide vara tassiti laiali. Arhiivis leidub kirju, kus palutakse luba juutide mööbli kasutamiseks.
Peaaegu kõik juutide hävitamisega seotud ring-, nime-, käsk- ja allkirjad, kirjavahetus ning protokollid on eestikeelsed. Nimed dokumentidel tõendavad, et korralduste andjad ja täidesaatjad olid eestlased, sest enamus Julgeolekupolitsei ja SD ametnikest olid eestlased (ka endised EW sõjaväelased, kapokad, politseinikud).
Eesti oli judenfrei 1941. aasta detsembris. On andmeid, et eesti vabatahtlikud osalesid juutide repsesseerimises ka teistes Euroopa riikides.
fhttp://en.wikipedia.org/wiki/...
ehttp://et.wikipedia.org/wiki/...
Juutide hävitamine käis üle kogu Eesti: hävitati juudi kogukonnad Viljandis, Tartus, Tallinnas, Rakveres, Kiisal, Pärnumaal, Jõhvis, Kuressaares, Tapal, Paides, Võrus, Lehtses, Narvas.
1941. aasta juulist detsembrini mõrvati kõik eesti juudid vanglate keldrites ja õuedel, Harku rabas, Tartu tankitõrjekraavis, Pärnus Raeküla metsas. Mahalaskjad kuulusid Saksa Sonderkomandosse ja Eesti omakaitsesse, algul ka metsavendade ridadesse. Hiljem leppisid Stalecker ja Sandberg kokku, et üldjuhul hakkavad mahalaskmisi läbi viima eestlased, mitte aga Sandbergile alluv Sonderkomando 1A.
Wiesenthali keskuse arvates leidsid natsionaalsotsid suhteliselt palju vabatahtlikke toetajaid just Eestis, Ukrainas ja Horvaatias. Juudid leiti üles siinsete inimeste abiga. Eestlaste ettepanekul jäeti Eesti Direktoraadis getod ja kohalik Judenrat loomata ja juudid saadeti kohe vangilaagritesse.
Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: sobib (10:20)
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.