XXVIII SUVEOLÜMPIAMÄNGUD ATEENAS 2004 ELEKTRISEERIVAD
Sport | 20 Aug 2004  | Aino SiebertEWR
Olümpimängud Kreeka pealinnas on täies hoos. Näha on olnud esimesi suuri võiduhüppeid ja ka pettumuste pisaraid. Kust sai aga kõik alguse?

OM-e häll on Helleenias. Esimesed mängud viidi läbi 774.a. e. Kr. Olümpia pühas hiies Altises. Iga nelja aasta tagant organiseerisid kreeklased viie päeva jooksul erinevaid võistlusi. Kaasaegsete OM juured on samuti Kreekas – Peloponnesose poolsaare läänerannikul asuvas Olümpias ning said alguse 1896.a., mil Ateenas peeti 6.-15. aprillini esimesed „meie aja“ OM. Kui kreeka kuningas Georg I avas 77.000 pealtvaataja ees maailma spordi suurürituse, täitis ta sellega ka Pierre de Coubertin'i (1863-1937) visiooni. Nimelt oli pedagoog ja humanist avaldanud oma ideed antiiksete OM taastamiseks juba 1892.a. Pariisi Sorbonne´is. Paar aastat hiljem asutas prantslane Seine´i linna ülikoolis Kehakultuuri Rahvusvahelisel Kongressil 23. juunil 1894.a. Rahvusvahelise Olümpiakomitee (IOC), mille esimeseks presidendiks valiti kreeklane Demetrius Bikelas. Maratonijooks, mida nimetatakse ka kuninglikuks spordialaks, leiutati samuti esimesteks uue aja mängudeks. See meenutab kreeka käskjala Spiridon Lousi jooksu Maratonist Ateenasse. Legend räägib, et peale seda, kui uudistetooja oli lahingu võidusõnumi edastamiseks jooksnud 42 km, kukkus ta seda teatades surnuna maha. Tänaseni kehtiv maraton — 42,195 km — tekkis aga 1908.a. Londonis, mil inglise kuningas palus jooksu marsruudi paigutada nii, et tal oleks võimalik seda oma lossi rõdult jälgida. 1896.a. OM-st Ateenas võttis osa 241 sportlast 14-lt maalt.

Esimene eestlane kirjutas ennast olümpiavõitjana ajalukku 1912.a. Venemaa koondises — Martin Klein võitis 1912.a. Stockholmis kreeka-rooma maaduses hõbeda. OM-l on olnud edukad kreeka-rooma maadleja Johannes Kotkas, jalgrattur Aavo Pikkuus, tõstja Jaan Talts, kiiruisutaja Ants Antson, kergejõustiklased Erki Nool, Jüri Tarmak ja Jaak Uudmäe, korvpallur Tiit Sokk, kaks korda jalgratta trekispindi võitnud Erika Salumäe, purjetajad Toomas ja Tõnu Tõniste jmt.

Eesti Olümpiakomitee ajalugu sai alguse 8. detsembril 1923, mil põhikiri kinnitati Tallinn-Haapsalu Rahukogu poolt.

Aastatel 1952-1988 said eestlased OM-l startida ainult võõraste okupantide armust. Kodueestlastel tuli end murda NL koondisesse, väliseestlased pürgisid elukohamaade võistkondadesse. 1988.a. suve- ja talvemängud kujunesid viimasteks OM-ks, kus eesti sportlased pidid selga tõmbama võõra riigi esindusdressi. Ring oli täis.

1900 - Pariis. Prantsusmaa Seine´i linnas võtsid esimest korda naised OM-st osa. Kuid kaootilise organisatsiooni tõttu ei saanud näiteks ameeriklanna Margaret Abbott kuni oma surmani 1955.a. teada, et oli tõepoolest võitnud golfimängus kuldmedali.

1904 - St. Louis. Siin jagatati esmakordselt peale kuldse veel medaleid hõbedast ja pronksist.

1908 - London. OM olid edasi arenenud. Kuninglikus pealinnas avati uus staadion „White City“ ning osavõtjad marssisid esmakordselt sisse lippudega.

1912 - Stockholm. Esmakordselt said kokku kõigi viie kontinendi sportlased ning peeti ka esimest korda modernne viievõistlus.

1916 - Berliin. OM jäid sõja tõttu pidamata.

1920 - Antwerpen. Saksamaa, Austria, Ungari, Bulgaaria ja Türgi sportlastel keelati I ms. alustajamaadena OM-l osalemine. Siin jooksis „lendav soomlane“ Paavo Nurmi kolme võiduga oma kodumaa maailmakaardile. Esitleti ka esimest korda tänaseni kasutatavat viie ringiga olümpialippu.

1924 – jälle Pariis, kus hiljem Tarzanina kuulsaks saanud Johnny Weismueller võitis medaleid ujumises. Esimese eurooplasena võitis Brite Harold Abrahams 100 m jooksu. Hiljem seisis ta koos oma shoti treeningupartneri ja 400 m jooksu võitja Eric Liddelliga Oscari võitnud mängufilmi „Chariots of Fire“ keskpunktis. Prantsuse pealinnas olid 1924.a. esimest korda kohal raadiojaamad vahendamas live-uudiseid.

1928 - Amsterdam. Esimest korda süttis olümpiatuli ning spordiüritus sai esmakordselt sponsori, USA meeskond esitles Coca-Colat. Saksamaal lubati jälle OM-st osa võtta ja sportlased saavutasid viis kuldmedalit. Võidukaks osutus Karlsruhe jooksja Lina Radke-Batschauer, kelle kaela riputati 800 m jooksu kuldne autasu.

1932 - Los Angeles. Neid OM-e nimetatakse „rekordite olümpiaks“, püsitati 39 maailmarekordit. 100 ja 200 m jooksude kuldmedalivõitja Eddie Tolani saavutused mõõdeti esietendusena elektrooniliselt ning kontrolliti üle finishikaameraga.

1936 Berliin. OM toimusid gigantse natsipropaganda tähe all. Kuid see oli ka üritus, mis viidi läbi täieliku perfektsiooni ja sportliku säraga. Leni Riefenstahl filmis atleetide võitlusest auhindadele dokumentaalfilmi, mille väärtus on tänaseni püsinud kõrgel. Kuigi nelja kuldmedali võitja mustanahaline Jesse Owens ei sobinud kuidagi rassistliku Hitleri-rezhiimi kontsepti sisse, siis muutus ta tänu suurtele sportlikele saavutustele filmikaamerate ees sümbolfiguuriks. Spree linnas dokumenteeriti esmakordselt medalitevõitjariigid: 33 kuld-, 26 hõbe- ja 30 pronksmedaliga võitsid sakslased selgelt USA (24/20/12).

1940 - Tokio/Helsingi ja 1944 - London. OM jäid järjekordselt sõja tõttu vahele.

1948 - London, kus „lendav koduproua“ Hollandist Francina Blankers-Koen võitis 4 jooksumedalit. Jällegi ei olnud sõja alustajamaadel Saksamaal ja Jaapanil võimalik OM-l osaleda, kuid nüüd võtsid osa kommunistlike maade esindajad.

1952 – Helsingi. Jooksutalent Paavo Nurmi süütas olümpiatule ja tema mantlipärija Emil Zatopek võitis kolm kuldmedalit. Kreeka-rooma maadleja Johannes Kotkas võitis kuldmedali.

1956 – Melbourne (ja Stockholm – Austraalia rangete karantiininõuete tõttu peeti ratsutamisvõistlused Rootsi pealinnas). Säravaimad tähed olid võimlejannad Agnes Keleti Ungarist ja Larissa Latõnina NL-st.

1960 – Rooma. OM, kus taustaks olid antiiksed kulissid, kujunesid suurepäraseks TV-show'ks. Esimest korda müüdi OM ülekandmisõigused televisioonile. Etiooplane Abebe Bikila jooksis vastu oma olümpiakullale ja „must gasell“ Wilma Rudolph (USA) võlus pealtvaatajaid kolme kuldse võiduga. Rooma boksiringis sündis ka uus staar Cassius Clay, kes nimetas ennast hiljem Muhammad Aliks.

1964 – Tokio. Esimene OM Aasias. Jaapani pealinna saabusid esimest korda ametlikult jagatud Saksamaa meeskonnad: nii Saksamaa Liitvabariik kui Saksamaa Demokraatlik Vabariik olid esindatud oma hümni ja lipuga. Tokios võttis IOC vastu veel teisegi poliitilise otsuse — Lõuna-Aafrika Vabariigil keelati kuni aastani 1992 rassismi tõttu osalemine OM-l. Unustamatu moment oli, kui Willi Holdorf peaaegu teadvuseta ületas 1500 m jooksus finishijoone ja päästis oma saavutusega kümnevõitluse kuldmedali.

1968 – Mexico-City. OM peeti 2200 m kõrgusel merepinnast. Püstitati mitmeid kergejõustiku maailmarekordeid, näiteks hüppas Bob Beamon kaugust 8,90 m — eelnevast rekordist 55 cm rohkem.

1972 - München. Teistkordselt saavad OM Saksamaal traagilise värvingu — Palestiina terroristid tapavad 12 Iisraeli sportlast. Kuid nagu toonitab IOC president Avery Brundage (USA), „The games must go on“. Ujuja Mark Spitz võitis Münchenis 7 kulda, kuid 4 medalivõitjat olid dopingu tõttu sunnitud tagastama auhinnad. Romantilise sära andis sportlikule megapeole love story — olümpiagiid Silvia Sommerlath tutvus Rootsi kuninga Carl Gustaviga ja ta krooniti mõni aasta hiljem Rootsi kuningannaks.

1976 - Montreal. Poliitilised sündmused toovad OM taevale jällegi musti pilvi, mil 28 Aafrika riiki keelduvad OM-l osalemast Uus-Meremaa positiivse suhtumise tõttu Lõuna-Aafrika Vabariiki. Peale asjatut protesti lahkusid sportlased Kanadast. Soomele tõid aga nii Montreali kui Müncheni OM järjekordset meelehead – uus jooksutalent Lasse Virent võitis nii 5000 kui 10.000 m jooksud.

1980 – Moskva OM on jäänud kindlasti paljudele eestlastele hästi meelde. Kuid läänemaailmale jäi NL pealinnas peetud spordipidu rohkem negatiivselt mällu, sest protestiks nõukogude sõjaväe okupatsioonile Afganistaanis boikoteeris osa läänemaid USA president Jimmy Carteri üleskutsel Moskva OM-e. Nii domineerisid seal sotsialistlikud vennasriigid ja NL atleedid võitsid selgelt Saksa DV sportlased. Waldemar Cierpinski kordas siin Abebe Bikila saavutust, võites kaks korda järjest maratonjooksu.

1984 - Los Angeles. Kalifornias täitus unenägu rahast ja kullast. Siinsed OM olid nimelt esimesed, mis finantseeriti n-ö „vaba rahaga“. Parimaks atleediks oli Carl Lewis, kes korda Jesse Owensi jooksusaavutusi.

1988 - Seoul tõi endaga suure dopinguskandaali, mil kanadalane Ben Johnson pidi tagastama sensatsioonilise 9,79 sekundiga võidetud 100 m jooksu kuldmedali. DDR ujuja Kristin Otto krooniti kuue kuldmedali võitjana mängude edukamaks sportlaseks. Saksa tenniselegend Steffi Graf võitis olümpiakulla.

1992 - Barcelonas pidas uuesti ühinenud olümpiapere tulist fiestat — kõik IOC-s registreeritud maad võtsid jälle mängudest osa.

1996 – Atlanta. Üheksanda kuldmedali võitnud ameerika sprinter Carl Lewis jättis OM-ga hüvasti. Üleüldse oli USA väga edukas, võites 44 medaliga Venemaa, kelle sportlastel õnnestus saada „ainult“ 26 auhinda.

2000 - Sydney on meil kindlasti veel kõigil tänu Erki Noole kullavõidule hästi meeles! Läbi aegade on eestlased võitnud 22 kuld-, 18 hõbe- ja 25 pronksmedalit.

*
Sõjad, boikotid, poliitilised sündmused – miski ei ole suutnud pidurdada OM arengut. Spordi megaüritus on alati toonud endaga kaasa suuri võitjaid ja traagilisi kaotajaid. Tänavu võistlevad sportlased medalitele 28-s erineval spordialal ja kokku on võita 301 kuldmedalit, üks rohkem kui 2000.a. Sydneys. Uueks spordialaks on naiste maadlemine. Kõige rohkem kuldmedaleid antakse kergejõustikus (46), ujumises (44) ja jalgrattaspordis (18). Ateenas võistlevad 202 riigi esindajad: Aafrikast on 53 maad, Ameerikast 42, Aasiast 44, Euroopast 48 ja Okeaaniast 15.



 
Sport