Walter Lood — maalikunstnik
Kultuur 24 Mar 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2006/12848_1.jpg
Kui inimesed kogunevad 8. aprillil Tartu College'isse nautimaks lavastust VANAPAGAN JA KAVAL-ANTS, siis ootab neid lisaks etendusele veidi laiem kava: Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli raamatukogus ja saalis on avatud Walter Loodi maalinäitus.

Kunstnik ei vajagi vast lähemat tutvustamist, sest aastakümneid maalinud ning senini 7 personaalnäitust korraldanud mees on eesti ühiskonnas piisavalt tuntud.

Ometi oli mõnus temaga juttu ajada ning saada mõningast teavet tema taustast, mis vast igapäevavestlustes kõneks ei tule. Olgu siis siinjuures avaldatud mõtteid, mida Walter Lood allakirjutanule jagas.

Alustuseks tsiteerin mõned read Walter Loodi luuletusest:

Aastakümneid mööda läinud,
kui sõjatorm käis üle maa.
Olen hall ja vanaks jäänud,
teekond hakkab lõppema.
Koduigatsust nii valus tunda,
võõrsil kulgesid mu ra'ad.
Ei saa mina enam künda
esivanemate põllumaad.


Lihtsad ja südamlikud värsid.

AV: Enne meie vestlust vaatasin üle EKKT kunstialbumid. Nägin, et igal fotol kannad mütsi. Miks?

WL: Vaata, ma saan mõne kuu pärast 85-aastaseks ja selles eas on vähe mehi, kellel palju juukseid peas. Pead külmetada ei tohi. Mõtle sellele, kui ise nii vanaks saad.

AV: Viime teema abstraktsemaks ja räägime mütsidest ülekantud tähenduses.

WL: Neidki mütse on olnud mitmeid. Kanadasse saabudes leidsin kohe tööd ühe väga tunnustatud fotograafi juures. Pildistasin, tegin pimikutööd. Kogusin nii veidi raha ja kui jalad juba kindlamalt maas, siis läksin kinnisvara müügiagendiks. Ärimehe vere olin vast vanaisalt pärinud: tema asutas Tartus 1890-ndatel aastatel vasevalu töökoja. Teisest küljest on mulle alati meeldinud midagi oma kätega teha: nooruses nikerdasin puud ja valasin tinasõdureid.

Ligi 40 aastat olen maalinud.

Olen vana kooli mees, mulle meeldib kõndida molberti ja maalikastiga looduses. Paljude piltide inspiratsioon on nii saadud. Tänapäeva moodsad mehed nikerdavad rohkem ateljee vaikuses, mõeldes siin omad „nipid“ välja.

Kui mütsidest veel, siis kinnisvaraärist läksin hiljem kindlustuse peale. Olen ikka ja alati seotud olnud väga mainekate firmadega, nii et pensioni üle kurta ei saa.

Ja maalimise alguse tahan ka ära rääkida: kui tegelesin kinnisvaraäriga, siis oli meie kontori kõrval värvipood, kus müüdi ka kunstitarbeid. Ostsin sealt pintslid ja värvid kingituseks oma abikaasale: ehk hakkab maalima. Ei hakanud, eks tuli siis minul hakata. Esimesed tööd tulid üsna algelised. Tegin palju tööd, leidsin suurepärased õpetajad: M. Dollack ja G. Otto. 1975. aastal oli mul esimene isikunäitus. Müüsin siis neli tööd ja sain vajalikku innustust R. Antikult. Siis enam tagasiteed polnud.

AV: Oled Sa eesti või kanada kunstnik?

WL: Nii ma pole kunagi mõtelnud. Jah, aga kui nii vaadata, siis olen Kanada kodanik, kogu mu looming on Kanadas sündinud — ju ma siis kanada kunstnik olen.

AV: Nimetasid eespool korraks abikaasat?

WL: Jah, olime aastakümneid abielus. Nüüd on ta 17 aastat ja kaks nädalat surnud. Meil on tütar.

Abikaasale mõtlen iga päev.

AV: Oled väga inimsõbralik ja tundlik. Kes on Sinu lemmiktegelane maailmakirjanduses?

WL: Goethe Mefistofeles.

AV: Tänu. Oled siis õige mees VANAPAGAN JA KAVAL-ANTS lavastuse aegu näitust tegema.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus