Oleme Kanadas niivõrd hellitatud igasuguste kontsertidega, et vaevalt läheme kodust välja, kui pole tegemist mõne rahvusvahelise kuulsusega. Rahvamuusikale pöörame ainult siis tähelepanu, kui mõni koorilaul on loodud rahvalaulu ainetele. Rahvamuusikutega lakkasime kokku saama pärast seda, kui olime liiga vanad, et lõkketule ääres istuda. Õnneks on olukord teine kodu-Eestis. Seal tehakse tõhusat tööd, et rahvakultuuri säilitada. On olemas üleriigiline muusikakoolide võrk, kus peale „klassiliste pillide“ õpetatakse ka rahvapille nagu kannel, torupill ja lõõtspill. Ka nende õppimise eest saab krediite.
Hiljuti viibis Torontos noorte Võrumaa rahvamuusikute grupp. Kui arvame, et tegemist oli niisama külamoosekantidega, siis eksime rängalt. Kõigepealt grupijuht Kadri Laube - ta on üks Eesti parimatest lõõtspillimängijatest, ülikooliharidusega, muusikakooliõpetaja. Tema lugusid võib internetist kuulata ja maha laadida. Ülejäänud grupi liikmed on Kadri vend Valev, 16-aastane, juba 9 aastat viiulit mänginud nii rahvastiilis „fiddling“ kui ka klassikalises stiilis. Üle Eesti tuntud ja Viljandi võistumängimise võitja 2010. a, 16-a tütarlaps, torupillivirtuoos Kaisa Kuslapuu. Samas 16-a Ann Maria Piho, kes tuli 2010. a mais väikese rahvakandle mängimises esikohale. Ei saa nimetamata jätta väikest 8-aastast Dimitrat, kes on grupijuhi tütar ja omaette rahvalaulik.
Eesti Maja kohvikus kuuldud programm oli huvitav. Kõigepealt vend ja õde mängisid viiuliduetti teiste saatel, siis kuulsime Ann Marialt kandlelugusid. Ta mängis kattetehnikaga 10-keelelist väikest rahvakannelt. Kannel oli valmistatud kohaliku meistri poolt. Huvitav kuulata, kui keerulisi lugusid sai selle tehnikaga mängida. Ja siis kauaoodatud torupill. Et nii kuulsa mängijaga oli tegemist, seda kogesin alles hiljem internetti uurides. Sooloesinemisel ta ei kasutanud bassitorusid, selle tõttu mängimine oli torupilli kohta väga puhas. Kui torupill puhkas, siis mängis Kaisa trubaduur-kitarri või vilespilli. Dimitralt kuulsime paari lastelaulu, julgelt ja selge häälega ette kantud. Kui kõik need esinemised olid tehtud, siis kuulsime lõõtspilli.
Juba pill ise oli meistritöö, kolmerealine August Teppo valmistatud pill, mis kujult tuletab meelde Argentiina bandeoni, sarnasus on kindlasti juhuslik. Mäng oli meisterlik, eriti siis, kui Kadri mängis diatooniliselt häälestatud pilliga üht Soome lugu, mis oli kirjutatud minooris.
Aga kui laulurahvas ja pillimehed koos, siis on võimalik ka ühislaul. Koos oli nii Meeskoori, Ööbiku kui Estonia segakooride rahvast. Pärast ametliku kava lõppemist kõlas laul veel paar tundi edasi. Väga nauditav õhtu, õnn kaasa noortele muusikutele!
