Eesti Elu
Võrratu vihmapidu Seedriorul
Eestlased Kanadas 02 Jul 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Suviharjapeost, mis möödunud nädalavahetusel Seedriorul aset leidis, ei tuleks kirjutada, vaid luuletada. Originaalsed ja tabavad riimid lausa suruvad end peale: Seedriorus – ninad norus, suvihari – vihmavari, uhked pärjad – läbimärjad, ning aina samas vaimus edasi. Ja ometi oli seekordne suviharjapidu üks toredamaid, mida olen möödunud poole sajandi vältel kaasa elanud. Vihm rikkus peo küll, kuid ainult nendele, kes selle kartuses kohale ilmumata jäid.

Jõudsin Seedriorule just veidi enne lõunat, kui vihm oli korraks tibutamast lakanud ja võimaldas autost väljuda ning sammud peamaja poole seada. Vaevalt sisenenud, algas tõeline sadu. Oma auto teispool teed parkinud sõber, kes mulle tuututamisega endast märku andis, jäi oma limusiini vihmavangi ja saabus alles siis, kui mul kõht vennaihu ja rosoljet täis.

Peamaja ukse ees õitses vabaõhuturg vaatamata vihmale. Nende telkide alla siirdutigi vihmavarju ja kui juba kord seal, siis ei pääsnud ka rahakoti avamisest. Kes suutis langevate piiskade vahelt peamaja uksest sisse lipsata, seda tervitas Merike Kogeri korraldatud basaar. Tengelpung tuli aina näpu vahel hoida ja eks see nii pidigi olema, kogu tulu läks ju noorte suvekodu heaks.

Ei jätkunud südikust uurima minna, kuidas võrkpalliturniir või naistekandmise võistlus laabusid. Ei usu, et seal sadu midagi takistas. Noorus on uljas. Palli mängitakse igas olukorras ja näitsikud kahmatakse sülle samuti. Kuigi jah – kaldun arvama, et nii kandjad kui kantavad olid rohkem tulevased kui praegused paarid. On sellel tähtsust? Kui Seedrioru ka mingil määral kosjakontoriks kujuneb – jätkuvat edu neile!

Korraldajad olid ilma suhtes optimistlikult häälestatud ja nende optimism nakatas. Aktuse ajaks olid pilvenurgad nõrisemast lakanud ja väljak täitus. Pilvise ning isegi pisut jaheda ilma tõttu ei pugenud keegi seedripuhmaste varju.

Teadustaja Tõnu Tõsine astus kõnepulti ja palus tõusta lipuheiskamiseks. Hardunult kõlasid Kara-Lis Coverdale’i klaverisaatel „Eesti lipu“ sõnad, kui gaidivormis lippurid Kaara Mirka van Meggelen ja Hanna Maripuu meie armastud trikoloori taeva poole kergitasid. Vahetult sellele järgnes „O Canada“ ja seejärel lausus avasõna Sihtasutus Seedrioru esimees Erik Hess.

Praost Hannes Aasa soovil lauldi vaimuliku talituse alguseks üks salm Juhan Aaviku laulust „Hoia Jumal Eestit“. Järgnes südamlik ja päevakohane avapalvus, juhatades sisse võidutule süütamise tseremoonia. Tõrvikut kandis Eesti Vabariigi Kaitseväe mundris major Ülo Isberg, keda saatsid Hamiltoni võitlejate esindajad Endel Lindaja ning Heino Sepp. Nende järel sammusid pärjaga rahvarõivais Eneli Mölder ja eelmainitud lippurid. Major Isberg saluteeris EV aupeakonsul Laas Leivatile ning ulatas talle tõrviku. Pärast võidutule süütamist ja pärja asetamist ausamba jalamile siirdus protsessioon teise ausamba juurde, kus pärjaga austati ka eestlastest Rüütliristi kandjaid.

Eesti vabaduse eest langenute mälestamise viis läbi EV aupeakonsul Laas Leivat. Traditsioonilise mälestuslaulu „Puhake, paremad pojad“ esitas sopran Kersti Ala-Murr.

Aktusekõne pidas Ellen Leivat, kes kohalikus eesti ühiskonnas hästi tuntud ja seda mitte vaid aupeakonsuli abikaasana. Ellenil on piisavalt teeneid, et „omal jalal“ seista ja ta seisiski – kogu Seedrioru pere ees „kümne jala kõrgusena“, kui lubatakse inglise keelest veidi kohmakalt tõlkida. Kõne teemaks oli eestlaseks olemine ja võõrsil eestlasena püsimine, millest ta tõi huvitavaid ja humoristlikke näiteid isikliku elu taustal – imikuna põgenemisest kuni vanaema seisusesse jõudmiseni. Igati seedriorulik teema. Kõnet kviteeriti tugevate kiiduavaldustega.

Aktuse muusikalise osa eest hoolitsesid külalissolistid, sopran Kersti Ala-Murr ja akordionist Jaak Lutsoja, kes vallutasid oma esinemisega publiku jäägitult. Neist kahest allpool pikemalt.

Tervituseks sai sõna EKNi esimees Avo Kittask, kellel oli täita meeldiv kohustus. Nimelt oli juba varem otsustatud vääristada Kanada eestlaste teenetemärgiga Seedrioru juhatuse liiget Ene Rebane-Billingsit, kuid sobiv võimalus selle üle andmiseks avanes alles nüüd.

Lõppsõna sügava tänu ja kiitusega aktuses osalenuile ütles Kalju Varangu. Aktus lõpetati Eesti Vabariigi hümniga.

Ülevas meeleolus ülesmäge, kes omal jalal, kes maasturi kaasabil (neid oli tihedalt käigus õige mitu), taas külastama einelauda peamajas või tossavat grilli õues. Oli võimalik kohata vanu tuttavaid, kelle liikumisvabadust hommikune vihm oli piiranud. Ja siis see juhtus – enneolematu olukord Seedrioru suviharja-ajaloos, mis ilmutas end ülima nuhtlusena ja mida esiotsa keegi ei osanud õnnistuseks pidada. Kui väledam osa publikust oli amfiteatris endale paremad istmed välja valinud ja ülejäänuile aina täiendust voolas, langesid esimesed kurjaennustavad vihmapiisad. Peagi võis arvata, et kisub korralikuks sajuks, ja hakati tarede läheduses puude all varju otsima. Korraldajad katsid kiiruga mikrofonid ja muud vihmatundlikud seadeldised ning palusid kõiki siirduda peamajja.

Peamajas selgus varsti, et see polnud mõeldud vaid ajutiseks varjupaigaks. Raadio ennustas vähemalt tunniajalist sadu. Istmed paigutati ribinal-rabinal ringi, märg keskpõrand kuivatati moppidega ja esinejad seadsid end stardivalmis. Kogu mitmekesine ja ulatuslik kava, mida oskuslikult ja sujuvalt juhtis Killi Mirka, viidi läbi pooleldi improvisatsiooni korras selle ringi sees. Mida samm edasi, seda selgemaks sai, et ränk halvav paduvihm tagas tegelikult peole võrratu edu. Olusid trotsivad esinejad nakatusid üksteisest ja kui midagi kunstiliselt kaotati (milles julgen kahelda), siis korvas seda harukordne intiimsus.

Kungla rahvatantsijad olid suurepärases hoos ja nende paljastes varvastes jätkus bravuuri. Originaalne kõrtsistseen, kus neli uljast noormeest peibutas nääpsukest baaridaami (Talvi Parmingu kehastuses) ja kes neid kõiki kordamööda hästisihitud jalahoobiga uperpallitas, pani publiku rõkkama. Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor kahekümne liikmelises koosseisus esines vahvalt ja kaasakiskuvalt. Dirigent Norman Reintamm vana sõbrana andestab mulle kindlasti heatahtliku tögamise, mis tegelikult sokutati minu sulepeasse publiku hulgast. Nimelt ähvardati järgmiseks esinemiseks kohale tuua kaks keskmise laenguga mürsku – üks klaverisse ja teine dirigendi istme alla, mis ta püsti kergitab ja laseb koori juhatada, seedrioksast taktikepp näpus.

Maailmaklassi kuuluv nooruke võimleja Teija Korjus näitas haruldas vormi ja graatsiat. Omal moel üllatasid sopran Kristina Agur ja pianist Kara-Lis Coverdale. Kristina esitas toreda popurrii vanadest tuttavatest eesti lauludest uues kuues, mille olid õmmelnud Kara-Lisi osavad sõrmed.

Teise muusikutepaari ees jään valelikuks, kuid ainult nädalaks, siis lunastan oma patud. Sopran Kersti Ala-Murr ja akordionist Jaak Lutsoja on muusikalises mõttes niivõrd erakordne moodustis, et väärivad eriartiklit, mille ma järgmises lehenumbris kindlasti avaldan. Siinkohal lubatagu mul vaid lisada oma tagasihoidlik panus vaimustustulvale, millega Seedrioru publik nad üle külvas. Tuhat tänu kaugelt tulnuile.

Esinemiste vahel pani teadustaja Killi Mirka proovile publiku lüürilise meele, esitades kolm luuletust ja lubades auhinna sellele, kes avastab neid siduva lüli. Võitjaks tuli Eda Oja. Kui Killist juba kord juttu, siis oleks patt jätta mainimata tema oskuslik kava koostamine ja kõige nõtke sõnaniidiga sidumine.

Ene Rebane-Billings tänas kõiki esinejaid suure lillepärjaga, mis põlise traditsiooni kohaselt toimetatakse mõttesilla ajaks mälestussamba juurde. Jaaku ja Kerstit kui kaugeimaid esinejaid vääristati mõlemaid eraldi lillebuketiga.

Siirdutigi samba juurde. Vihm oli lakanud, Tõnu Tõsine lausus oma kaht rahvakildu ühendavad sõnad ning rahvushümni viimase salmi helidega saadeti need kodumaa poole teele.

Praksuv ja leegitsev jaanik ootas. Nii noored kui vanad kogunesid lõkke ümber. Ühislaulude juhendamises osalesid Lembit Nieländer, Kersti Ala-Murr, Jaak Lutsoja, Lia Hess, Toomas Heinar ja Andres Tamm.

Kel piisavalt noorust hinges ning jalgades, neid kutsus peamajas Walter Mätase ansambel The Big Chill tantsule. Siinkirjutaja eelistas truuks jääda täiskuule, mis umbkaudselt koduteed näitas. Ei jaksa enam kõike head vastu võtta. Juba nähtut-kuuldut-kogetut oli enam kui küllaga. Asusin koduteele riivatuvõitu mõttega meeltes: ei tea, kas peaks järgmiseks aastaks Seedriorule jälle vihma soovima? Parem vast siiski mitte.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus