Andres Raudsepp
Tänavune akadeemiliste organisatsioonide vaheline võrkpallivõistlus ei olnud ainult punktide alusel spordiüritus, vaid mitmetahuline ühiskondlik tegevus nii kitsas kui ka avaramas mõistes.
Esimene küsimus võiks olla: kes võitis? Kuna puudusid naiskonnad – teist aastat järjest - võiks öelda, et võitsid ainult mehed. Aga ilma naisteta jäävad mehed kaotajaiks. Vastupidisest küljest, kuna otsustava punkti võitjameeskonna koosseisus lõi naisterahvas, võiks öelda, et turniir lõppes naiste võiduga.
Kuna turniiri läbiviimine oli korralik ja kiire, mängud tasemel ja meeleolu kõrge, jääme vastuse juurde, et võitjaks osutus eesti sport.
Võiks taibata, et tegemist on erakordse sündmusega, ka seoses kolmanda koha võiduga. Niinimetatud pronksmedali-mängus võitis külalismeeskond, mis koosnes keskkooliealistest poistest. Samas leidub poiste suviste treenerite hulgas turniiril mängijaid ,,ametlike” akadeemiliste meeskondade koosseisus, kes toetasid sellist anomaaliat ehk ebareeglipärasust.
Enne, kui lugu valgub turniiri keskpunkist liiga kaugele, selgitame, et Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) egiidi all toimuval turniiril, mis leidis aset laupäeval, 2. veebruaril Toronto Ülikooli Scarborough’
campuse Taimo Pallandi nim suurvõimlas kl 12 – 18, osales viis meeskonda. Neist vaid neli esindasid akadeemilisi organisatsioone: Eesti Üliõpilaste Selts, korp! Vironia, korp! Sakala ja korp! Rotalia. Külalismeeskonnana oli võistlema kutsutud eelpool mainitud noormeeste võistkond ,,Kalevi Laagripoisid”, mis koosnes Jõekääru võrkpallilaagrist osa võtnud noortest.
