Eeloleval esmaspäeval tähistame Kanadas tänupüha. 1936. aastast alates on seda tehtud oktoobri teisel esmaspäeval. See on eriline, perekondade kogunemise püha. Kui paljudele aga meenub rikkalikult kaetud laua juures tänada Jumalat? Vist vaid vähestele.

Nüüdisaegses enesekeskses maailmas (aga mis kasu mina sellest saan? kuidas see mind mõjutab?) jääb tõeline, südamest tulev tänulikkus üha haruldasemaks. Automaatselt öeldud „Thank you!“ seda kindlasti ei asenda — isegi siis, kui seda tehakse naeratuse saatel.

Kanadas ümbritseb meid heaolu, vabadus ja küllus. Meie probleemid on tühised võrreldes paljude teiste rahvaste omadega. Suured looduskatastroofid, sõjad, terrorism — kõigest sellest on meid rahulikul Vahtralehemaal säästetud. Me peame seda loomulikuks. Palve „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!“ on minetanud oma tähtsuse, sest näljast ei tea me midagi. Me oleme hellitatud — aina saaja, mitte aga andja rollis. Mida arvaksid sellisest suhtumisest Euroopast Põhja-Ameerikasse saabunud esimesed asukad, kes tänasid Jumalat isegi pisku ja primitiivsete olude eest?

Eesti vanasõna ütleb, et põld on Jumala laud. „Meie maa on olnud rändrahvaste tallata. See on kuulunud küll mõisale, küll kolhoosile… Segastel aegadel on tulnud siit lahkuda ühele ja teisele poole. Võõrdunud oleme oma maast ja võõrdume üha enam,“ kirjutab ajakirjanik Kadri Pulk. Inimeste side maa ja maatööga muutub üha nõrgemaks.

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, / kui kõndima õpid parkettide pääl, /sääl ununeb loodus ja loomise lugu / ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.

Need on Hando Runneli mõtlemapanevad luuleread. Maalastest on saanud linnainimesed, kes kõnnivad kivitänavatel ja parkettpõrandatel. Neil pole aega ega tahtmistki imetleda loodust.

Endine pantvang Marty Jenco rääkis teleintervjuus oma vabanemisest. Ühel aprilliõhtul viisid islamiäärmuslastest vangivalvurid teda toorelt tõugates õue ja eemaldasid katte ta silmadelt. Mees oli kindel, et kohe järgneb hukkamine. Selles dramaatilises olukorras vaatas ta üles ning nägi tähistaevast ja kuud. Ta tundis oma huultel soolase vee piisku, meri pidi olema hästi lähedal. See oli nii valdav elamus, et ta unustas kogu isikliku traagika. Ja ime küll — samas lasksid vangivalvurid tal minna ... See mees oskas Jumalat tänada ja looduse ilu hinnata. Olgu ta meile eeskujuks.

Märkmed: