Vooglaid I: demagoogia mõiste ja põhijooned SI
Arvamus 10 Jan 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Märguandena valimiste lähenemisest toob SI käesoleva nädala vältel lugejateni demogoogiavõtete arsenali, et valijal oleks käepärast demagoogide välimääraja ning ta ei laseks ennast urni juures nii kergesti petta. Demagoogiavõtted on kirja pannud Ülo Vooglaid.
http://si.kongress.ee/vooglaid...
Tekst: Ülo Vooglaid

Sõna «demagoogia» on tuletatud kahest kreeka tüvest «demos» – rahvas, «gogos» – juhtimine, kuid mõiste «demagoogia» on teinud mitu uperpalli ning omandanud meie ajaks tõe teadliku moonutamise ja väärkujutluste sihipärase kujundamise tehnika tähenduse.

Demagoogiat on aetud alati ja kõikjal. Poliitika ja selle teenistuses olev ideoloogiline töö on ikka olnud demagoogiaga pisut «vürtsitatud». Ka prokuröri süüdistused ning advokaadi katsed kaitsealust puhtaks rääkida on harva demagoogiast vabad.

Riigis tähistavad demagoogiapuhangud ja «õitsengud» despootlike valitsemisvormide rakendamist. Ka kõige paadunumat diktatuuri püütakse ikka varjata või vähemalt õigustada demagoogiliste fraasidega.

Demagoogial on ühiskondlikus elus ruumi sedavõrd, kuivõrd karistamatult saavad tegutseda võimukandjad ja seadusandjad.

Demagoogia teenib valet

Demagoogiaks saab nimetada vaid teadlikku võltsimist, tegevust, mis viib väärarusaamade ja -kujutluste kujunemisele. Üks ja sama lause võib olla demagoogiline või mitte – olenevalt sellest, kas see lause teenib valet või tõde.

Igas perekonnas, organisatsioonis ja sotsiaalses üksuses on omad probleemid ning nende lahendamise moodused, sageli ka oma demagoogid, demagoogilised müüdid ning muud võtted tõe väänamiseks.

Seal, kus valitseb seaduslikkus, kus asju aetakse avalikult ja toimib sotsiaalne kontroll, tuleb vale tõenäoliselt ilmsiks ja selgub tõde, petis paljastatakse ning saamatu tagandatakse oma ametikohalt. Mida väiksem on autoriteedi põhjendatus, mida madalam eluolu avalikkus, mida väiksem inimeste informeeritus (müra pole informatsioon!), mida näilisem on võimalus arutlemises kaasa rääkida, oma arvamust avaldada ning rakendada teadmisi ja kogemusi otsustamisel, seda suurem on vajadus demagoogia järele.

Demagoogia järele haaravad tänapäeval need, kellel loogilist ja tõele vastavat argumentatsiooni ei ole, kes võimule või informatsioonimonopolile tuginedes püüavad fakte oma kasuks väänata, neid moonutada, valeseostesse pakkides või muid emotsionaalse loogika seisukohalt olulisi manipulatsioone ette võttes.

Pisikestest põrsastest kasvavad sead

Muidugi pole kõik, kes demagoogiat rakendavad, isiklikult huvitatud vale tõe pähe esitamisest, teiste inimeste hoiakutes-aru-saamades-suhtumistes väärkujundite loomisest või nende ebaõigest käitumisest.

Nii mõnigi ajab demagoogiat teiste huvides, täites oma kohust, hoolimata, mis sellest välja tuleb. Mõni inimene on liiga arg, et tõde teenida, mõnel on hingel sellised süüteod, mis sunnivad teda elu lõpuni aitama oma «minal» kuidagi püsti püsida ja selleks aina midagi rääkima ja rääkima, ükskõik kellele, ükskõik kus ja kui kaua. Sellised inimesed demagoogitsevad hoolimata sellest, mida nad asja kohta ise arvavad ja teavad, hoolimata südametunnistusest, väärtustest, väärikusest, ideaalidest ja müütidest. Oma olemuselt on sellised inimesed ükskõiksed.

On neidki, kes harrastavad demagoogiat seetõttu, et teised ümberringi seda teevad, eneseõigustuseks vanasõna: «Et huntide keskel elada, peab ka hundi kombel ulguma».

Mõnel inimesel tekib kujutlus, et ta rakendab pisut demagoogiat karjääriredelil tõusmiseks ja muutub seejärel uuesti korralikuks, hakkab siis, kui «jalad all», natuke rohkem sõnaõigust kätte võidetud, suuri tegusid tegema, inimeste elu kergemaks ja elamisväärsemaks muutma. Elu näitab, et niisugused arutlused kujunevad vaid demagoogilisteks sisemonoloogideks, õigustamaks juba tehtud väärsamme ja vabanemaks juba harjumuseks saanud demagoogitsemisega kaasnevast süümepiinast. Põrsastest kasvavad siiski vaid sead. Kes on hoolimatu, alatu, küüniline, ahne, jõhker noorena, jääb selliseks ka täiskasvanuna. Siis on vaja oma tegudele vaid õigustust, eeskätt endale, aga ka teistele.

Demagoogitsemist soodustab ka madal väitluskultuur

Korrektsed diskussioonid, kus vaieldakse mingite inimesi erutavate vastastikku üksteist välistavate seisukohtade üle, kus pooled püüavad enam-vähem üheõiguslikul alusel oma arusaamu tõestada ja vastasseisukohti kummutada, on kahjuks harvad. Enamasti pole kombeks nõuda väidete tõestust argumentidega, ei kuulata ka oponendi väiteid või (ja) argumente enne oma vastuargumentide esitamist. Sõna «fakt» kasutakse paljudes tähendustes ja üsna sageli nii, et sel ei ole mingit tõestavat või kummutavat sisu. Fakti emotsionaalne jõud ühestainsast osavalt esitatud tõigast võib olla küllalt ükskõik millise inimhulga pööramiseks. Nii võib alati tõestada või umber lükata ükskõik mida.

Kui vastaspoole põhiväited, tõestusmaterjal ja argumentatsiooniloogika jäävad kuulmata-nägemata, poel diskussiooni tegelikult toimunud, on toimunud vaid demagoogiline üritus, mille bumerangiefekt ületab oodatud efekti mitmekordselt.

Demagoogiavõtted mõjuvad neile, kes demagoogiat ei valda, kes ei tunne petmismehhanisme. Niisama nagu üksnes klassikalise maadluse võtteid tunnistav inimene saab huligaanidelt tänavakakluses peksa, jääb ka demagoogiat eitav võitleja arutlustes demagoogile alla.

Sissejuhatuse lõpetuseks veel mõni sõna kahe, demagoogiaga mitmeti seonduva mõiste “sofismi” ja “paradoksi” kohta. Sofism on tõena näiv (meelega tehtud ja hoolikalt peidetud) vale, paradoks – valena näiv tõde. Seega, kõik sofismid kuuluvad ühtlasi demagoogia alla. Demagoogilise efekti võib esile kutsuda ka rea tendentslikult valitud paradokside abil. Järgnev demagoogiaettevõtete käsitlus ei ole ammendav ega saagi selliseks, sest demagoogiavõtteid mõeldakse aina juurde ja nende arsenal on arvatavasti niisama ammendamatu nagu inimlik tarkus, lollus, ahnus, alatus, kadedus.

Allikas: Ülo Vooglaid
Kontakt:
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus