Võluflööt
Eestlased Kanadas 15 Feb 2008 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
5. veebruari õhtul toimus Toronto Ülikooli muusikafakulteedi Walter Hall’is Kaili Maimetsa flöödikontsert. Klaveril saatis Jeanne Chung. Kontserdiga tähistati Nora Shulmani stuudio õpilase Kaili konservatooriumi lõpetamist bakalaureuse kraadiga. Pidulikku sündmust oli tulnud kaasa elama arvukas hulk muusikasõpru.

Kunstnik oli oma kava koostanud huvitava ja mitmekülgsena, tutvustades nii enda isiklikke võimeid interpreedina kui flöödimuusika varamut üldse. Esimeses osas figureeris kolm väga erinevat loojaprofiili. Avapalaks oli prantsuse ühe arvestatavama 20. sajandi helilooja Henri Dutilleux „Sonatiin flöödile ja klaverile“. Dutilleux on muusikamaailmas tuntud kui väga omanäoline helilooja, kes rangelt keeldus enda loomingut seostama ühegi kooli või vooluga, samuti hoidudes jäljendamast oma õpetajaid ja eeskujusid. Ülitugeva enesekriitika tõttu mitte eriti produktiivne, keeldunud avaldamast ebaküpseid töid ning pidevalt viimistlenud hilisemaid. Esitatud sonatiin on üks tema varasemaid avaldatud instrumentaalhelindeid.

Teine pala pakkus meeldiva üllatuse nii muusikalisel, ühiskondlikul kui ka perekondlikul pinnal. Selleks oli „Andante flöödile ja klaverile“, autoriks Riho Maimets, kunstniku noorem vend, kes õpib Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooni Helena Tulve ja Rene Eespere juures. Lühike, kuid originaalne ja viimistletud helitöö vallutas kuuljaskonna südamed.

Esimene osa lõpetati muusikalise suurvormiga — Mozarti g-duur flöödikontsert, milles pianistil tuli asendada orkestrit ja millega viimane ka hiilgavalt toime tuli. Briljantselt särav lõpp enne vaheajale minekut, mis lõi ehtmozartliku meeleolu ja mis inspireeris siinkirjutajat arvustusele mozartlikku pealkirja panema.

Teine osa koosnes vaid kahest helitööst. Neist esimene oli ühe prominentsema ja produktiivsema kanada komponisti looming. Selleks oli Torontos sündinud ja siinses konservatooriumis õpingutega alustanud Harry Somers. Esitatud helind (The Etching — The Vollard Suite) oli pühendatud Pablo Picassole ja juba seetõttu piisavalt eriilmeline, et solist pidas vajalikuks enne ettekannet mõningaid selgitusi anda. Kogu Picasso süit on ulatuslik helitöö, kirjutatud väikesele orkestrile. Solist esitas oma osa saateta.

Programmi lõpunumbriks oli Prokofjevi d-duur sonaat, neljaosalisena vist pikim helitöö kogu kavas. Autori ekstsentriline karakter, mis esitatud helindis peegeldus, andis solistile võimaluse näidata oma võimeid interpreedina veel ühest erinevast aspektist.

Kaili Maimetsa esinemistele on alati hea ja südantkosutav kaasa elada. Tehniliselt briljantne ja sädelev, interpreedina nõtke ja nüansirohke. Lisagem sellele veel sümpaatsed lavamaneerid ja kütkestav isiksus ning küsigem, mida enamat võiks ühelt puhkemisfaasis taidepungalt veel nõuda. Kõnesoleva kontserdi puhul ei saa ka jätta avaldamata tunnustust tema lavapartnerile. Jeanne Chung oli kaugelt enam kui lihtsalt solisti saatja. Temast jäi mulje kui suure eruditsiooniga muusikust, kes osales kontserdil suurepärases koostöös solistiga. Harva suudavad kaks muusikut end nii perfektselt kokku sulatada.

Enne lõpunumbrit võttis Kaili korraks sõna, avaldades tänu kõigile, kes ta õpingute vältel talle abiks ja toeks on olnud. Nendeks olid eeskätt tema õpetajad ja vanemad, kes teda alati innustanud ja tiivustanud. Et need polnud ainsad, seda tõestas asjaolu, et kontserdi lõpul „uputati“ solist lillemerre.

Pärast kontserti pakuti fuajees kohvi ja suupisteid ning seal oli soovijail võimalus pingest vabanenud kunstnikke tervitada ning nendega vestelda. Selgus, et Kaili on suuteline võluma ka ilma flöödita.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus