Negativismus
Niipea kui sai paberit määrit positivismusega uue aasta lootustega, avastasin, et mõned meist on hoopis pessimismuse pisiku poolt nakatet. Ei mina ega Kertu pole kaua padespaani keerutanud, valsikütkes üksteise silmadesse uppunud, kuid heast muusikast, mis tuju tõstab, peame ikka lugu. Seda vaikselt leierkastist kuulates.
Üheks kauniks palaks, mis meile mõlemale istub, istudes, kuna teisiti ei saa, on tolle äsjase ärkamisaja Mattiiseni Ei ole üksi üksi maa. Kertuga koos olles pole ma üksi, vistiti on tunne ka temal selline. Allein zusammen, noh. Ent nüüd sain kuulda, et mingid nolgid olla Tujurikkujate nime all virutanud uue Alo viisi, lisanud oma sõnad ja tohuvabohu on suur. Kuna uued sõnad mõnitavat paljusid rahvaid, eriti eestlasi, kes vist maakonniti üht-teist ei salli.
Palusin andekamate abi, et ise targemaks saada. Ets tõigi oma sülekoera minu silitada, kuna ma ei osanud omapead sinna JuuTuubi pääseda. Lõpuks kõik korras nii nagu Norras, sain siis jälgida, kuidas laulus end esitavad energilised eestlased. Ka lõuna-Eesti oli kohal, nagu aru sain, kellegi Bentoni poolt, kes tõsisele päevitusele vaatamata suutis väga hästi maakeelega toime tulla. Kõik laulsid maailma murede kohta tabavalt. Vähmalt minu kõrvadele.
Aga vastukaja! Umbes nõnna, et maailmas on tolerantsus defitsiitkaup, nii nagu punaste aegu, eestlasi see ei üllata, kuna on ju alati nii olnud. Kriuksuv rumm saab tavotti, nii ka igapäevases. Et aga halba teiste kohta ütelda, kas või muiates, on noh, noo-noo. Kui Etsi abil neid märkusi Tujurikkujate kohta lugesin, jäi suu ammuli. Kuhu on meie rahva naljasoon jäänud?
Tõsiselt ei tohi ju pila võtta. Muidu jääks kogu ilm seisku. Ja Tujurikkujad, kes pigem tuju tõstsid, paremini, kui oleks ma ise suutnud salaja toopi kergitades, oskasid märklauda tabada. Maitse assi, muidugist, nagu Murigi saba lehvitades sõbralikult omal ajal klähvis. Karva vastu nende satiir ei olnud kahele vanurile, kes vaevalt maailma asjade kohta enam pead palju murravad.
VABARNA VOLLI