Võidutulede süütamise ja maakondadesse saatmise traditsiooni taastamine Esimene võidupüha paraad koos võidutulede süütamise ja maakondadesse teele saatmisega toimus taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal. Presidendilt tuli käsk üritus läbi viia ja riigisekretär Ülo Kaevats palus minul tegeleda päevakava ja eelarve koostamise, raha leidmise ja ürituse korraldusliku poole läbiviimisega. Kõigepealt tuli uurida arhiivist, kuidas võidupüha tähistamine aastatel 1936-1939 toimus. Toona viisid võidupüha tule maakondadesse mootorratturid, kellel oli kaasas vabariigi presidendi läkitus. Meil ei olnud raha, tõrvikuid ega ka laternaid. Puudus isegi bensiin džiipidele, mis pidid võidutule mööda Eestimaad laiali kandma. Küsisime valitsuselt raha, millest algul keelduti, aga hiljem siiski, peale mitmekordset meeldetuletust, midagi leiti. Esimestel aastatel valmistas Kaitseliit tõrvikud ise, kasutades olemasolevaid vahendeid. Nende ajutiste tõrvikutega oli alatihti probleeme: pooled neist kustusid enne paraadi peaproovi algust lihtsalt ära. Oli selge, et presidendile tuleb leida korralik töökindel tõrvik. Nii laenutasin selle Eesti Meestelaulu Seltsilt. On omamoodi sümboolne, et president Meri süütas esimesed võidupüha tuled just laulupeo tõrvikuga…
Tulede süütamise tseremoonia viisime läbi nii, nagu enne sõda: alguses süüdati tuli tõrvikus, siis pandi see ümber tormilaternasse ja sihtpunkti saabudes kanti tagasi tõrvikusse. Üks ajakirjanik, kes juhtus tõrvikutulede kustutamist nägema, tegi sellest kohe uudisnupu, väites, et kõik on pettus: tuli pannakse küll põlema, aga kustutatakse nurga taga jälle ära. Kuna ajakirjanik pressikonverentsil ei viibinud, siis selgitasin talle tule viimise korda ja ajalugu, mille peale tema ainus küsimus oli, et mis see tormilatern veel on? Esimesed gaasitõrvikud valmisid meil 1995. aastal tänu mitmete firmade ja missioonitundega inimeste: Aare Toivar, Matti Linamäe, Rein Kaljuraid entusiasmile, kes palvet kuulda võtsid ja abikäe ulatasid. Neid uusi gaasitõrvikuid kasutasime esimest korda paraadil Pärnus ja vaatamata tugevale vihmasajule põlesid kõik tõrvikud kogu tseremoonia ajal ilusti, gaasi balloonides jätkus ka maakondadele, et valdade tuled süüdata. Nagu juba mainisin, ei finantseeritud esimestel aastatel üritusi ministeeriumi eelarvest, vaid pidime iga eelseisva ürituse eelarve eraldi koostama ja seda valitsuses kaitsma. Raha eraldati neil puhkudel valitsuse reservfondist. Alles kolmandal aastal rahuldati meie taotlused ja 1996. aastal ilmus eelarvesse rida „riiklikud visiidid ja tseremooniad“. Sellest ajast peale rahastatakse vabariigi aastapäeva, võidupüha ja riiklikke visiite eraldi eelarve realt. Algusaastatel tuli välisministeeriumi protokolliosakonnal presidendile vajadusel abiks olla, kuna Kadriorus presidendil ei olnud oma protokolliteenistust. President Meri oli kõva töömees, aga ka ehtne loomeinimene ja seetõttu oli temaga vahel väga raske, sest käigupealt oli vaja asju ringi teha. Leppisime presidendiga kokku, et suvised võidupüha üritused on liikuvad ja toimuvad järjestikku erinevates maakondades ning talvised vabariigi aastapäeva tähistamised, traditsiooni kohaselt Tallinnas. Samuti tegin ettepaneku tuua Võidupüha tähistamise juubeliaastatel tuli Võnnust/Cesisest ja alates 1994. aastast oleme seda ka koos presidentide ja kaitseväelastega süüdanud ning Eesti Lipu Seltsi ja Eesti Eruohvitseri Kogu esindustega Eestisse toonud. Siin oleme selle tule omakorda ühendanud muinastulede ja laulupeo tuledega.Võidupühal ja Jaanipäeval süüdatakse sellest tulest lõkked.
Algusaastatel juhtus nii mõndagi. Ükskord, võidupüha tähistamist ette valmistades, ei saanud me presidendilt kuidagi teada, millises linnas on plaanis üritus läbi viia. Toompealt hoiatati, et kui me järgmiseks istungiks linna ei nimeta ja rahataotlust ei esita, siis valitsus meile raha ei eralda ja plaanitud üritused jäävad ära. Hädaga meenus mulle seik tudengipõlvest, kus osa üliõpilasi kasutas eksamil ühte suurt pintsakut, mille voodri külge oli õmmeldud kaks salataskut. Vastama minnes tõmmati pintsak kordamööda selga ja professorid küll imestasid, kuidas mõnel kasvult väiksemal mehel lohisevad pintsaku hõlmad ja käiseotsad maas, aga arvati, et vaesel tudengil on tähtis eksamil ikka viisakas välja näha. Pintsaku sisetaskutesse olid juba varem valmis pandud A 4 suurusega täidetud eksamilehed. Õmblesin minagi siis oma pintsakule kaks suurt sisetaskut, kuhu panin valmis trükitud materjalid kõigi nende linnade kohta, millest presidendiga varem juttu oli olnud. Need olid Võru, Viljandi, Pärnu ja Narva. Läksin Kadriorgu ja kandsin talle need nimed ette. Kartsin, et äkki on sellesse loetellu veel mõne nõuniku poolt uusi linnu jõutud lisada. Et minust kiiremini vabaneda, ütles president Meri: „Mul on täna väga pingeline päev ja aega vähe, aga valmista ette paberid võidupüha tseremoonia läbiviimiseks…. Pärnus!“ ja tahtis juba lahkuda, kui haarasin kärmelt ühest taskust valmis komplekti Pärnu ürituste ja päevakavaga. Palusin tal nendega tutvuda ja viseerida. President oli üllatunud: „Juba valmis…, kas sul kirjutusvahend on?“ Tehes mõningad märkused ja täiendused, andis ta oma kinnituse ja nii saimegi järgmisel hommikul esitada valitsusele taotluse ja alustada täie jõuga võidupüha ürituste ning paraadi ettevalmistusi.
Jüri Trei Võidupüha ürituste peakorraldaja ja nõustaja Aastatel 1993 - 2001
23. juuni VÕIDUPÜHA Võidupüha paraadide traditsioon koos võidutule süütamisega taastati taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal ning seni on need toimunud järgnevates kohtades: 1993 Tallinn 1994 Tartu 1995 Pärnu 1996 Narva 1997 Võru 1998 Viljandi 1999 Valga 2000 Haapsalu 2001 Pärnu 2002 Põlva 2003 Jõhvi 2004 Rakvere 2005 Paide 2006 Saaremaa 2007 Rapla 2008 Tallinn 2009 Jõgeva 2010 Viljandi 2011 Tartu 2012 Pärnu 2013 Haapsalu 2014 Valga
