Eesti Elu
Vivat Academia
Kultuur 06 Mar 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
(Üliõpilasseltsid ja korporatsioonid Eestis. EÜS kirjastus. Tallinna Raamatutrükikoda, lk. 495)

Professor Helmut Piirimäe kirjutab nii: „… raamat on paljude autorite kirjutatud koguteos, mis oma sisult hõlmab eesti kultuurilugu, kitsamalt võttes käsitleb ta meie üliõpilaskonna ajalugu, mõneti aga ka meie rahvusliku haritlaskonna kujunemist. Vajadus selle raamatu järele tekkis juba Eesti taasiseseisvumise esimestel aastatel, kui nõukogude okupatsiooni ajal keelatud, sügavale põranda alla surutud ja pagulusse tõrjutud üliõpilasorganisatsioonid Eestis 1980. aastate lõpul ja 1990. algul taastati.”

Ega vist paremini saagi seda kaunilt kujundatud ja sisukaid artikleid sisaldavat teost tutvustada. Siin on informatsiooni ja sisukust, maitsekalt valitud fotod lisaks. Lugesin teost kui infoallikat ja samas omamoodi manifesti: EESTI ELAB!

Avapeatükiks on Toomas Hiio kirjutanud „Üliõpilasorganisatsioonid keskaegsetes ülikoolides. Saksa ülikoolide korporatsioonid 14. – 21. sajandini”, mis seab kenasti paika ka meie – eestlastest üliõpilaskonna – organiseerumisvajaduse ajaloolises mõttes.

H. Piirimäe „Üliõpilasorganisatsioonid rootsiaegses ülikoolis“ tutvustab tudengite tegevust meie (?!) ülikooli algaastatel. Saame märki ajast, kus Eestis ülikool oli, aga eesti talupoja pojal sinna asja vähe.

T. Hiio pajatus „Üliõpilasorganisatsioonid ja üliõpilaselu Tartus 1802 – 1918“ viib meid aega, kus „vene kotka tiiva all“ õnnestus maarahva poegadelgi kõrgemat haridust omandada. Oli kindlasti raske ja keeruline aeg, aga rahvuse kujunemiseks oluline aeg. Baltisaksa-Vene hõõrumised on asi omaette, aga kusagil selles ajas tõusis ülikoolis „eesti asi“ päevakorda. Tuli, ja loodame, et püsib.

H. Piirimäe „Rahvusülikooli rajamine ja teised eesti kõrgkoolid – vundament eesti üliõpilasseltsidele ja -korporatsioonidele“ on juba uue ajastu lugu.

I maailmasõjas purustatud ja revolutsioonidest puretud Venemaa üritas Eesti pinnal ülikooli hävitada. Varad, professorid ja üliõpilased pidid ära kolima. (Osa Tartu Ülikooli varadest on tänini Venemaal.) Ometi oskasid EV loojad olla ettenägelikud: veel Vabadussõja käigus sündis eesti ülikooli mõte. Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis peeti esimene loeng 6. oktoobril 1919 ja ülikool avati pidulikult 1. detsembril 1919. See oli demokraatlik ülikool.

T. Hiio „Vähemusrahvuste üliõpilasorganisatsioonid Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli juures 1919–1940“ seletab kooli olemuse ja aitab asju perspektiivi seada.

Toomas Kukk ja „Ülevaade eesti akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide kommetest js tähtpäevadest“, Rein Sulbi ja Andres Rekkeri „Välismärgid“ on ladusalt kirjutatud ja kindlasti lugemist väärt.

Saame teavet organisatsioonide siseelust ja ülevaate embleemidest ning sümbolitest. Loeme lipu, vapi, sirkli, särbi, värvirapiiri, sarve, tekli ja lindi tähendusest. Sedagi, et värvid: roheline – lootus, sinine – truudus, violett - kindlus ja valge – au, on laenatud baltisaksa traditsioonidest. Ei usu, et siin midagi häbeneda oleks.

Edasi läheb asi veelgi põnevamaks: tulevad ridamisi artiklid tänaseks taastatud korporatsioonide ajaloost ja taastamisest. Võiks ju pealkirjad ära tuua, aga vast on targem, kui neid ise koguteosest loetakse. Lugemist on siin küllaga. Võtame vast ühe fakti: ära tuuakse oma organisatsiooni olulisemate kuulunute nimed.

Muidugi, nii põnev raamat kisub otsima lisainformatsiooni. Võib muidugi leida mõned pisieksimused ja vastuolud, aga see pole põhiline. Oleme tänu sellele koguteosele jälle veidi rikkamad.

Soovitan südamest Toronto Eesti Maja estore’ist läbi astuda ja see raamat koju viia.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus