Tähtsa sündmuse ootuses otsustas Helsingis elav pere teha natukene remonti, et uuel ilmakodanikul kõik ilus ja hää oleks. Kui kõige muuga saab mu Helsingi ooperiteatris puusepana töötav sõber hakkama, siis vannitoa põranda valamist ei julgenud ta ise ette võtta. Tuttava tuttava kaudu soovitati talle ühte meest, kui see mees kohale jõudis, selgus, et ta on eestlane.
Mees tegi tunnikese tööd ja põrand oli valatud. Ausalt öeldes tundsin juba pisut piinlikkust, et millega see kõik nüüd päädib ja millega me jälle hakkama saime.
Aga Matti jätkas hoopis teises toonis: “Ja tead, mis ta minult selle tunni aja töö eest küsis!?” Ma ei osanud midagi ütelda, jõudsin veel mõtelda, et küllap sealt nüüd mingi kolossaalne number kostab, ent Matti teatas, et see ei läinud talle mitte midagi maksma. Võõras mees oli ütelnud, et nii väikese töö teeb tema lihtsalt abi korras ära. Matti palus mehel oodata, et ta käib lähedal asuvas poes, ostab siis pudeli veini või mõned õlled, aga võõras ütles, et tema alkoholi ei joo, ja läinud ta oligi.
Ja siis ütles mu sõber ühe mõtlemapaneva lause: “Sellaisia te eestiläiset olette.”
Tundsin ennast kuidagi imelikult. Kummaline, et ma pean meediast aina kuulma ja lugema seda, kui halvasti eestlased ennast mujal maailmas üleval peavad, aga need üksikud vargad, pätid ja kaabakad, kes meediaimpeeriumile klikke koguvad, on ju ainult kübeke meist. Tegelikult on enamik eestlasi just sellised, nagu see tundmatu abistaja Pärnumaalt. Aitäh talle!
Priit Verlin
http://www.virumaateataja.ee/1...