Eesti Elu
Virkko Lepassalu – „Kallase afäär“ (6)
Kultuur 19 Feb 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
T. TREI

 - pics/2010/02/27269_1_t.jpg
2009. a. ilmus Virkko Lepassalu raamat „Kallase afäär“ (© Saare Media 2009), milles käsitletakse Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga koostööd 10 miljoni dollari kadumises aastatel 1993–94. Seda lugu pole kunagi täielikult avalikustatud, ja üks selle peategelane, Eesti Panga nõunik Urmas Kaju on intervjuus öelnud‚ et „absoluutset tõde teab ainult Jumal“.

Autori andmetel on selles loos palju tegelasi – Eesti Pangast Siim Kallas, Vahur Kraft ja Urmas Kaju; Põhja-Eesti Pangast Peeter Vähi ja Aare Tomson; Eesti-poolne tehingu korraldaja Abram Sher (Viru Abram); Itaalia-poolsed korraldajad Vito Schiralli, Mario Bertelli, Silvio Berlusconi (kelleni olevat jõudnud osa $10 miljonist tema partei loomise toetusrahana); Shveitsi Pank, Shveitsi politsei, Eesti Interpol, New York Federal Reserve, Ühispank, vene maffia jpt.

Siim Kallase karjäär

Enne, kui Lepassalu asub lahkama $10 miljoni kadumisega seonduvat, tutvustab ta Siim Kallase karjääri alates 1970. aastate algusest, mil viimane astus Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi eriala õppima. Samal ajal sai temast Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomitee liige ning seejärel ülikooli kommunistliku noorsooühingu büroo liige, kus, nagu nähtub arhiividokumentidest, oli ta ülesandeks „ideoloogiline töö, propaganda ja agitatsioonitöö juhtimine“. [Lepassalu meenutab, et just samal ajal esitas Tartu Ülikooli keemik Jüri Kukk avalduse komparteist väljaastumiseks.] Eesrindliku ja ideoloogiliselt „õige“ üliõpilase Siim Kallase pingutusi kroonis Lepassalu sõnul edu: 1971. a. esitas ülikooli komsomolibüroo ta kompartei saadikukandidaadiks. Siim Kallas kuulus komparteisse 18 aastat – 1972-1990.

Ka tema kompartei karjäär ei kulgenud skandaalideta. Aastatel 1979–86, mil Kallas oli Moskvale alluva ENSV Hoiukassade Peavalitsuse juhataja, läksid rublades summad kaduma „surnud hingede“ arvetelt. Kuigi Kallas ei läinud kohtu ette, juhtus see mõnede tema alluvatega, ja nagu alati, jäid mitmed küsimärgid õhku rippuma.

26. septembril 1987 tulid Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma ajalehes Edasi välja majandusprogrammi ideega luua isemajandav Eesti ehk IME Eesti NSV iseseisvaks majandamiseks ja majanduslikuks iseseisvuseks N. Liidu koosseisus. Seda siis ajal, mil Eesti patrioodid nagu Trivimi Velliste jt. astusid julgelt välja iseseisva Eesti eest.

Kuidas kadusid $10 miljonit?

Lepassalu kirjutab, et 10 miljoni dollari kadumise aluseks 1993. aastal oli maailmas ülilevinud petturlusvorm, millest Eesti pangandusjuhid olid ka teadlikud. 1990ndatel, globaalse finantssüsteemi ajastul, võisid investorid tulla ühest ilma otsast teise, pakkudes lihtsameelsetele müüa sisuliselt väärtusetuid väärtpabereid (pangatähed või -tagatised, krediitkirjad, kindlustusgarantiid vmt.).

Eesti Pank eesotsas Siim Kallasega otsustas hoiatustest hoolimata seda pangandussulide süsteemi katsetada, et saada kiiret ja suurt kasumit oma investeeringutest.

Selle eesmärgi saavutamise afääri määras Kallas juhtima oma nõuniku Urmas Kaju, kes töötas koos Abram Sheri ja Põhja-Eesti Pangaga. Lõplik tehing pandi kokku novembris 1993 Shveitsis Vito Schiralliga – rahaga, mida Siim Kallas kindlustas Eesti Panga New York Federal Reserve Panga hoiustega.

Detsembris tegi Schiralli $2-miljonilise tagasimakse Põhja-Eesti Panka, et näidata, kui hästi investeerimisskeem toimib, ja maksis samal ajal pool miljonit dollarit Sherile. 1994. a. algul, enne kui raha oli kadunud Schiralli arvelt, võttis Shveitsi politsei ta kinni ja teatas Eesti Interpolile, et itaallasel on kahtlaseid investeeringuid. Eesti Pank oli aga igati rahul kõnealuse ettevõtmisega.

Kui novembris 1994 selgus, et tagasimaksmise tähtpäevaks raha enam ei olnud, algas selle loo tõeline, igakülgne peitmine ja jutt 10 miljoni kadumisest muutus üha udusemaks. See jäigi peidetuks ja muutus üha udusemaks, kuni Aare Tomson, Põhja-Eesti Panga andmetöötlusosakonna juhataja tõi selle päevavalgele. Alles 1997. a. jaanuaris avastati Riigikogus, et 10 miljonit dollarit oli Eesti Pangast kaduma läinud.

Aare Tomson mõrvati 11. jaanuaril 1996. Pole teada, kas selle $10 miljoni kadumise avaldamise või veelgi suurema, Moskvas asuva VEBi panga $47 miljoni kaotatud raha pärast. See skeem sai samuti alguse 1993 a., kui Siim Kallas oli Eesti Panga president. Aare Tomsoni tapmine on siiani ’pime’ juhtum.

[Venemaa Välismajanduspanga (VEB) $47 miljoni väljavõtmisest Põhja-Eesti Panga kontolt ja kadumaminekust kirjutas Toomas Kümmel raamatu „Isamaa rüüstajad“.]

Lepassalu ütleb, et „vettpidav selgitus raha kadumise kohta puudub siiani”.

Raha tagasisaamise lootusetus, intriigid ja varjamine jätavad mulje, et kommunistlikus Nõukogude Eestis koolitatud ENSV karjeristide ainsaks huviks oli ebaeetiline ja vastutustundetu oma taskute täitmine.

Lepassalu toob raamatus esile lisaks Silvio Berlusconi partei Forza Italia toetamisele, kuhu osa $10 miljonist kadus, ka kuritegeliku itaalia P2 vabamüürlaste loozhi, kus peale eriuurimist mitte ühegi liikme vastu kriminaalsüüdistust ei tõstetud. Siim Kallas pani 1994. a. Eesti 50-kroonisele rahatähele oma allkirjaga vabamüürlaste kõikenägeva silma. Kas äkki see aitas kaasa tema vabastamisele kõikidest kriminaalsüüdistusest 18. oktoobril 2000? Siim Kallase ja Urmas Kaju vastu oli tõstetud mitmeid süüdistusi pangandusseaduste rikkumises ja informatsiooni tagasihoidmises. Kohtuprotsess kestis 3 aastat, aga mitte keegi juhtivas riigiametis ei soovinud viia riigiseaduste kaitsmist lõpuni. Kuigi Kallas lõpuks pääses süüdistusest, leiab Lepassalu, et isegi selle kuriteo avastamine oli võit.

Terve see lugu on väga kurb ja näitab, kuidas taasiseseisvunud Eestis leidsid aset intriigid ja kahtlased tehingud, mida isegi kohtuprotsesside käigus ei suudetud lahendada.

Et Eesti Panga president käitus lohakalt ja vastutustundetult Eesti maksumaksjate rahadega, ei vasta kuidagi tema positsioonile. Raha tagasinõudmine on veelgi ebamugavam nüüd seetõttu, et Itaalia peaminister Silvio Berlusconi on Siim Kallase ülemuse, Euroopa Komisjoni presidendi, endise kommunisti José Manuel Barroso üks toetajatest.

Virkko Lepassalu raamat on tähtis, sest see valgustab eesti kompartei koolitatud juhtide mõtteviisi. Lepassalu raamatus leidub ka mitmete tähtsate allkirjastatud dokumentide koopiaid, mis puudutavad kõnealuse summa kadumist, ehkki mitte kõik dokumendid pole kättesaadavad. Raamatus oleks paiguti võinud olla rohkem viiteid, Lepassalu mainib allikaid kohe tekstis.

Kui kellelgi on huvi raamatu vastu, peaks seda küsima Estore’ist Eesti Majast või laenutama Tartu College’i raamatukogust.

Käesolevat artiklit on sobiv lõpetada hr. Lepassalu raamatu pühendusega: „Pühendatud nendele endistele ja praegustele Eesti politseinikele, kes suutnud enda ees ausaks jääda – vaatamata kõigele.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus