Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi 100. juubel
Ajalugu 05 Sep 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
K. Pajo, XVIII lennu abiturient

Ärkamisaja muutlikul ja sündmusterohkel ajal lõi eesti rahva hing lõkkele. Asutati laulukoore, näiteringe ja puhkpilliorkestreid. Kuid suurt puudust tunti omakeelsetest koolidest. Viljandimaa silmapaistvamad rahvusliku liikumise eestvedajad olid C. R. Jakobson, Fr. Kuhlbars, A. Kitzberg, Villem Reiman jt. C. R. Jakobson andis Viljandis välja ajalehte Sakala.

Need ettevõtlikud mehed jmt. asutasid C. R. Jakobsoni eestvedamisel Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi. Samuti Jakobsoni õhutusel ja paljude teiste kaasabil valmis mõni aasta hiljem Põllumeeste Seltsi suur maja Veske tänaval (praegune Jakobsoni tn. 42). Kahjuks suri Jakobson noorelt (1841-1882), enne maja valmimist. Samasse majja leidis kodu 20 a. hiljem Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste (V.E.H.T.) Kool.

Rahva tungivaks sooviks oli tütarlastele omakeelse kõrgema koolihariduse andmine. Poistele olid kõrgemad koolid kättesaadavamad. Hariduse arendamise eesmägil peeti 10. okt. 1906. a. ärksate inimeste eestvedamisel nõupidamine, et asutada Hariduse Selts. Määratleti seltsi eesmärgid, koostati tegevuskava ja põhikiri.

Hariduse Seltsi esimeseks ülesandeks oli eesti õppekeelega tütarlaste keskkooli asutamine Viljandisse. Võõrad võimud püüdsid seda takistada. Värske põhikiri saadeti Riia Haridusministeeriumi õppeosakonna kuraatorile ja see kinnitati detsembris 1907. Luba anti ainult 2-klassilise progümnaasiumi avamiseks.

Esimeseks kooli juhatajaks valiti üheks aastaks, Peterburis kooliõpetajana töötanud Jaan Rekand. Kooli võeti vastu eksamite alusel 45 tütarlast.

Õppetöö algas 1. sept. 1908 Põllumeeste Seltsi majas. Ava-aktusele kogunes nii palju rahvast, et saal oli puupüsti täis.

Aktusekõne pidas Haridusseltsi esimees Villem Reiman. Ta ütles: „Kui tahame iseseisva rahvana püsima jääda siin Läänemere kallastel, siis peame haridusliselt ja kõlbliselt meid ümbritsevatest kõrgemal seisma.“ Oma kõne lõpus vaatas ta saali kaunistavatele kadakapärgadele ja ütles: „Olgu ja jäägu kadakas selle kooli ja kogu eesti rahva sitkuse sümboliks. Tuuled ja tormid võivad kadaka maani maha painutada, temast võib üle astuda, aga ta ajab end jälle sirgu ja elab edasi.“ Siit kujunes ka kooli juhtlause – „Tulevik on noorte ja julgete päralt“.

1909 ehitati Põllumeeeste Seltsi majale teine korrus.

1909-1912 oli kooli direktoriks praost Jaan Lattik. Riiast saadetud revidendid kontrollisid sageli kooli õppekava ja -taset ja lõpuks tunnistati kool 1915. a. täisõiguslikuks tütarlaste gümnaasiumiks. Siit algas selle õppeasutuse tõusutee.

1912-1944 (väljaarvatud esimene okupatsiooni aasta) oli kooli direktoriks Mihkel Varrik, ajaloolane ja omavalitsuse liige; direktrissiks aga kindlakäeline prl. Ksenia Kurgvel.

1918. a. ostis Haridusselts Põllumeeste Seltsi maja koolile päriskoduks.

12. juunil 1920 sai gümnaasiumi esimene lend lõputunnistused. Abiturientide koor laulis oma kooliga jumalaga jättes laulu „Veel kaitse kange Kalev oma lapsi“, mis jäigi traditsiooniliseks lauluks. (sõnad A. Kaljuvald, viis M. Härma).

Õpilased olid koolis kohustatud kandma vormi. Igapäevane riietus oli tumesinine madrusekraega kleit ja must põll. Pidulikuks vormiks oli valge madrusekraega pluus tumesinise seelikuga. Hiljem muudeti igapäevane kleit tumesiniseks valge kraega kittelkleidiks. Peakatteks oli tumesinine sametmüts valgete kaunistustega.

Iga koolipäeva alustati saalis hommikupalvusega. Usuõpetaja lühikesele palvusele järgnes 1-2 salmi kirikulaulu õpilastelt klaveri saatel.

Kuna kooliruumid jäid kitsaks, ehitati 1923. a. koolimajale kahekordne tiibehitus 10 klassiruumi ja vajalike kõrvalruumidega.

1932. a. sügise varahommikul puhkes koolimaja näitelava raudahju kütmisest tulekahju. Suurest, parima akustikaga saalist jäid järele vaid müürid. Hävinesid ka füüsikakabinet, raamatukogu, C.R. Jakobsoni büst ja väärtuslikud maalid saali seintel. Klassiruumides kahjustusi ei olnud, ning koolitöö katkes vaid kaheks päevakas. Et kool oli selleks ajaks võitnud suure poolehoiu, oli palju majanduslikke abistajaid.

14. märtsil 1933 avati pidulikult restaureeritud saal, kus ornamendina oli lava kohal haridustõrvik. See kooli sümbol on leidnud koha ka lõpumärkidel. Sama aasta sügisel õppis koolis üle 700 õpilase 30 õpetaja juhendamisel.

1936. a. moodustati sihtasutus V.E.H.T. Eragümnaasium. Kuni Eesti Vabariigi omariikluse lõpuni oli kool välja saatnud 30 lendu, neist neli lendu progümnaasiumist ja 26 gümnaasiumist.

1940. a. nimetati V.E.H.T. Eragümnaasium Viljandi 1. Keskkooliks, mis praegu asub Riia mnt. 91.
Jakobsoni-aegse koolimaja nurgakivi suu oli suletud. Vaevalt võisid selle kooli kasvatajad ja kasvandikud aimata, kuhu ajatorm neid juhib. Kunagist vaba ja loova vaimu külvi on raske olematuks muuta, kui me ise käest ei anna oma meelsust, keelt ja kadaka-sarnast karmi visadust.
Vähesel määral sattus V.E.H.T.G. kooli õpilasi pärast 1944. a. tormikeerist Torontosse. Mõtetel on lennukad tiivad. Iga endine õpilane kannab kaasas oma mälestuste varasalve, milles aeg-ajalt sorib. Meenuvad elavalt koolimaja, õpetajad ja õnnelik kooliaeg.

Endised V.E.H.T. Eragümnaasiumi kasvandikud maade ja merede taga mõtlevad tänutundes koolitüdruku sügava kummardusega oma armsale hariduskoldele C. R. Jakobsoni tn. 42 selle 100. sünnipäeval.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus