21. jaanuar 2016
Viktoria Ladõnskaja, riigikogu liige (IRL)
Foto: Tairo Lutter
Aastaid on räägitud, et eestlased ja Vene kogukond elavad erinevates inforuumides, mis eksisteerivad justkui paralleelmaailmades. Osaliselt oli just see 2007. ja 2009. aasta kogukondadevaheliste kriiside põhjuseks. Kas te olete lõimumistulemusega rahul? Mina ei ole rahul. Toon reaalse näite, kus integratsioon põrkab vastu poliitilist seina, kirjutab riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja (IRL).
Lõimumine kui julgeolekuküsimus
Alustame sellest, et ühiskond on nagu kell, mis töötab sujuvalt, kui kõik hammasrattad omavahel hästi haakuvad. Olen veendunud, et lõimumine on julgeolekuküsimus, sest kui üks ühiskonna osa tunneb ennast või ongi isoleeritud piirkonna, keele, sotsiaalse ja majandusliku staatuse poolest, siis tekib oht, et keegi võib neid veelahkmeid pahatahtlikult ära kasutada ehk mängida meie mittehaakumisel.
Vajame tõhusat lõimumist, mille sisu on, et üks ühiskonna osa tunneb ennast väärikalt ja teine saamoodi. Selle tagajärjel on tugevam ka riik. Loogiline, eks?
500 rahulolematut inimest piirilinnas
Ja nüüd siis näide elust. 1. aprillist 2016 hakkab kehtima uue ühistranspordiseaduse punkt, mille tagajärjel võib umbes 500 Narva taksojuhti jääda töötuks. Nimelt näeb seadus ette uue teenindajakaardi olemasolu ja seda saab vaid siis, kui taksojuht näitab 1. aprilliks ette dokumendi, et ta oskab eesti keelt B1 tasemel. Narvas on taksojuhtidel paberite järgi eesti keele oskus puhas «ziro». See tähendab, et 1. aprillil on meie piirilinnas 500 töötut inimest (viimase aasta jooksul ei oleks see esimene kord selles piirkonnas töötusest teatada).
Meie keeleõppesüsteem töötab aga nii, et kui need inimesed lähevad täna kursustele, siis 1. aprilliks ei saa nad isegi puhttehniliselt B1 kategooriat. Arvestades, et taksojuhtidel on ka pered, räägime vähemalt tuhandest inimesest, keda see kriis piirilinnas lööb. Mida teha?
Üks osa ühiskonnast ütleb: nad on aastaid teadnud, et keelt on vaja õppida, aga nad lihtsalt ei taha. Me võiksime mõelda kuupäeva edasilükkamise peale, aga nad ju ikka ei õpi ära! Kuidas on võimalik, et nad elavad Eesti riigis rohkem kui 20 aastat ja ikka ei oska riigikeelt? Kaua võib? Mõistan seda seisukohta.
Teine osa vastab: kuulge, meil pole riigi või keele vastu midagi, aga meil siin Narvas pole ju eesti keeles kellegagi rääkida. Milleks B1 (üpris keeruline tase) taksojuhi jaoks? Ja miks üldse pean õppima hakkama, kui enam niikuinii ei jõua ja ma jään töötuks? Ka selles seisukohas on oma loogika.
Meil on terav probleem ja kaks leeri. Võib teineteist süüdistada, aga juhul kui me lahendust ei leia, siis kes on selle olukorra kõige suurem kaotaja? Näiliselt tundub, et taksojuhid ja nende pered – keelt ei osanud, jäävad tööst ilma. Kuid tegelikult on suuremaks kaotajaks Eesti riik, kelle piirilinnas on jälle tekkimas vähemalt tuhat inimest, kes ei ole eluga rahul ja kellega, vastavalt seadusele, ka riik ei ole rahul.
Võti on poliitikute käes! Tuleb leida lahendus, mis sobiks mõlemale poolele ja aitaks kaasa lõimumisele, et mõlemad mõistaksid, et ka vastaspool neid kuulab ja nendega arvestab.
Kui kohalik võim tahaks, siis probleemi ei oleks
Käisin taksojuhtide olukorda Narvas uurimas. Taksojuhtidega kohtumise üks korraldajatest, keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin kõigepealt karjus mu peale ning näitas siis kohal viibivate inimeste suunas ja ütles: «Vaadake neid! Need inimesed siin saalis ei suuda ju ära õppida maailma üht kõige keerulisemat keelt.» Ma vastasin, et keeleõpetaja Stalnuhhin alandab ja alahindab oma kodulinna inimesi.
Veelgi enam, arvan, et kui keskerakondlik võim Narvas teeks oma tööd korralikult, siis me ei peaks selle probleemiga praegu üldse tegelema – probleemi ei oleks. Mis takistab kohalikku võimu lõimumise teemaga asjalikult tegeleda? Minu subjektiivse hinnangu kohaselt on põhjus egotsentriliselt poliitiline.
Kui inimene või kogukond on isoleeritud kasvõi keeleliselt, tarbib ta vaid seda toodet, millest ta aru saab. Keskerakond ongi see toode. Kui kaob isoleeritus, siis ehk toimub ka lõimumine – tekib ka isu teiste toodete järel. Pragmaatilistel põhjustel ei ole lõimumine Keskerakonna huvides.
Kui probleemi lahendus ei ole kohaliku võimu huvides, aga eesti ühiskond on veendumusel, et Narva venelased niikuinii eesti keelt ei õpi, siis ei jõuagi me kuhugi.
Kui riik ei aita inimesi, kes tunnevad, et nad on alandatud, infonäljas ja kardavad, et kaotavad töö, siis ütleb keskerakondlik kohalik võim, et me ju rääkisime teile, nad ei saa teie muredest aru – kes siis veel, kui mitte meie. Ja siis ei tee aastaid integratsiooni heaks midagi. Kui keeleõpetaja Stalnuhhin tegelikult tahaks taksojuhtide probleemi lahendada, siis poleks seda probleemi enam ammu. Selle kriisi pealkiri on poliitikute tegemata töö. Mihhail hakkas mu peale karjuma, sest venekeelset mind ja minu tahtmist silda ehitada ei olnud sellele koosolekule vaja.
Kui probleemi lahendus ei ole kohaliku võimu huvides, aga eesti ühiskond on veendumusel, et Narva venelased niikuinii eesti keelt ei õpi, siis ei jõuagi me kuhugi.
Paar aastat tagasi juhtisin tähelepanu asjaolule, et Eestis tegeleb integratsiooniga 13 riiklikku institutsiooni. Vene keeles on olemas vanasõna «liiga palju lapsehoidjaid – järelevalveta laps». Ei pea süüdistama vaid kohalikku võimu, probleem on ka riigi tasemel.
Riik nõuab, aga võimalused on viletsad
Palusin Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuslt «Meie Inimesed» (MISA) praktilist vastust küsimusele, millised variandid on taksojuhtide keeleõpet pakkuda. Sain teada kolmest võimalusest:
Interneti kaudu toimiv iseseisev õppimine Keeleklikk.ee. Olgem realistid. See on pigem variant noortele. Inimene, kes on vanuses 45+ ja kelle viimane õppimiskogemus on jäänud kahekümne aasta kaugusele, tuleb pärast pikka tööpäeva koju ja teades, et linnas suhtleb ta vaid vene keeles, ta pigem ei lähe internetti selleks, et lingvistiks saada.
Tasulised keelekursused. Alguses maksad raha ja pärast eksami sooritamist saad Innove kaudu oma raha tagasi. Kui palju on selliseid peresid, kes võivad oma taskust 300-400 eurot kinni maksta, lootuses see tagasi saada. Olgem jälle realistid, sellised inimesed on küll olemas, aga mitte kõik ei saa sellist võimalust endale lubada.
Kolmas variant, mis on kõige reaalsem – tasuta keelekursused. Paraku on praegu järjekorras 5000 inimest, kes soovivad keelt õppida!
Riigina me nõuame, et inimesed räägiksid eesti keelt, kuid samal ajal ootab keeleõppe järjekorras 5000 inimest! Neid kolme varianti on riigi poolt rahastatud umbes 1,5 miljoni euroga aastas, aga tulemus on paraku küsitatav.
Meie taksojuhtide olukorda arvestades tähendab see, et tasuta keeleõppe võimalust saavad nad realiseerida paari aasta pärast. Probleemiks on ka metoodika. Nüüdseks on selge, et «tagumiktunnid» ei anna keele õpetamisel oodatud tulemust.
Jah, on olemas ka teised variandid, kuid ikka tuleb üle vaadata, kuidas me õpetame keelt inimestele, kes tahavad saada osaks Eesti riigist. Näiteks taksojuhid küsisid minult taksojuhtidele mõeldud «töösõnastikku».
Ja veel. Narva Kolledži juhi Kristiina Kallase idee rajada Narva eesti keele maja väärib elluviimist. See oleks koht, kus toimuvad keelekursused, kus on võimalus testida oma keeleoskust, seda arendada ja suhelda eesti keeles. Lõimumisest huvitatud inimesele peaks see olema tasuta.
Samasugune maja võiks olla ka Lasnamäel. Olen poliitikas olnud ühe aasta ja selle aasta jooksul on minu poole pöördunud palju venekeelseid inimesi, kes tahavad õppida, aga ei tea, kus ja kuidas. Paljudele ei ole õppimine taskukohane ja õppetunnid ei ole reaalse eluga seotud. Metoodika pluss kättesaadavus – see on lõimumise praktiline võti. Vaid poliitiline tahe on lõimumise võti.
Konkreetne lahendus taksojuhtidele
Eesti riik ja abi vajavad taksojuhid saavutavad kokkuleppe. Majandus- ja taristuminister Kristen Michal (Reformierakond) vaatab ühistranspordiseaduse üle, et inimesed ei kaotaks 1. aprillil tööd. Narva Kolledži juht Kristina Kallas käivitas piirilinnas uue eesti keele õppimise strateegia. Rääkisime temaga – taksojuhtidele mõeldud sõnastikku on võimalik välja töötada, samuti on võimalik pakkuda üldiseid keelekursusi Narva Kolledži baasil juba 2016. aastal.
Juhul kui MISA ehk kultuuriminister Indrek Saare (SDE) haldusalas olev asutus eraldab kiiremas korras raha, alustatakse uue strateegia järgi tööd kohe. Ja et mitte visata raha õhku, peab olema konkreetne nimekiri inimestest, kes on keeleõppe võimalusest huvitatud. Selleks palun inimestel end minu meiliaadressil ) registreerida keelekursustele. Nii saame reaalselt kaasa aidata meie riigi lõimumisprojektile – Reformierakonna minister teeb, sotsiaaldemokraadid teevad, mina teen ja Keskerakond enam ei karju.
