Viimast sõda meenutades
Kultuur 26 May 2006 Olev RemsuEWR
    Trüki   E-post   FB     
Väärtfilmide kino „Sõprus“ näitas 8. ja 9. mail kaht dokumentaalfilmi, esimesena Kanada eestlase Marcus Kolga „Gulag 113“, seejärel Raimo Jõeranna „Sinimägesid“.

Esimene asi, mis iseloomustab head filmi, on auditooriumi ootuste ja vastuvõtuvõime tunnetamine. Kolga on filmi teinud kanadalastele (ja mitte niivõrd Kanada eestlastele). Kanada eestlasi ei pea uskuma panema sõjakoleduste õuduses idarindel, ent heaolu- ja õiglusühiskonna liikmed elavad tihti oma karbis, nad ei tahaks kuuldagi, millist ülekohut ja alatust leidub mujal maailmas. N. Liit oli II maailmasõjas teatavasti brittide liitlane, kellele koos Kanadaga kuulub au olla võitjariikide hulgas. Minge te mõnele inimesele ütlema, et tema sõber on nii- ja naasugune. Alul keeldutakse uskumast, pärast peetakse teid ennast keelepeksjaks. Muidugi ei suuda ma end panna elupõlise kanadalase nahka, kuid mulle tundub, et Kolga on keeruka veenmistööga toime tulnud.

Vanaisa ja pojapoeg

Rezhissöör Marcus Kolga vanaisa, filmi autor, 1915. a. sündinud Eduard Kolga sundmobiliseeriti põhjaeestlasena 1941. a. punaväkke, see oli paratamatus. Sõdida valel poolel oma sisemiste tõekspidamiste vastu, see on jubedus, mis Eduard Kolgal tuli läbi elada. Viimaks tal aga vedas, 1944. a. õnnestus tal põgeneda Rootsi, sealt läks ta 1952. a. Kanadasse.

Filmi „Gulag 113“ sisuks oleks nagu iidne naasmine, mis alati toimet avaldab, 89-aastasena sõidab Eduard Kolga 2005. a. suvel uuesti läbi Venemaa kolkad ning meenutab oma pojapoja kaamera ja mikrofoni ees oma piinapõlve paigus, kus see tuli tal üle elada.

Poliitikat ja ajalugu on soovitatav jutustada perekonnaelu vahendusel, ühiskondlikke vapustusi valgustada eraelu läbi, ainult siis avaldavad need publikule mõju. Selles filmis toimib pojapoja ja vanaisa side, juba selline ülesehitus annab tunnistust austustundest mineviku ja oma esiisade vastu, lugupidamisest oma rahvuse vastu, sisendab probleemist eemalolevale vaatajalegi veendumust, et sõnum peaks olema õige.
Kui keegi mõnes raamatus või ajaloofilmis teataks, et mingi punaarmee (endine) väeosa näljutati kuskil pärapõrgutaigas orjatööl surnuks, siis jääb see väide abstraktseks ega tekita lugejas-vaatajas emotsioone ja ülekohtu tajumise tundmust, järelikult mitte ka osavõtlikkust. Elamus sünnib üksnes konkreetse näite kaudu. Kuidas see oligi? Kui lahingus langeb 100.000 sõdurit, siis on see kuiv statistika, mis inimesed külmaks jätab, kui aga üks, siis on see haarav saatus, mis meid igaüht puudutab. Lisagem, et see üks peaks olema individualiseeritud, vaataja peaks tundma teda nagu oma lähimat ligimest, siis tekib kaastunne.

Marcus Kolga ongi esmalt portreteerinud oma vanaisa, andnud meile tema täieliku CV, ja kui vaatajal on alustuseks põgus tutvus eluloofaktide pinnalt tehtud, on edasi mindud ja hakatud tekitama tundmusi. Ent filmis on ka ratio’ le sihitud ajaloosündmuste rida, mis peaks rikastama vaataja teadmisi, lisaks vanaisa meenutustele-usutlemistele näeme üsna palju arhiivikaadreid ning intervjuusid, nii asjaosalistega Nõukogude poolelt, kui ka Pulitzeri preemia laureaadi, ajaloolase ja ajakirjaniku Anne Applebaumiga, kes valgustab II maailmasõda kanadalastele ehk harjumuspäratul viisil, räägib ja näitab seda, millest teisel pool ookeani (aga ka Lääne-Euroopas) tihti eelistatakse mööda vaadata. Pole ju eriline au olla liitlane Staliniga...

Tõde levib

Marcus Kolgal on õnnestunud oma debüütteost näidata Kanada tähtsal telekanalil ja see on ka kodu-Eesti suur võit. Mina igatahes jään temalt ootama uusi filme. Ta on tõeline audiovisuaal – graafikadisainer ja muusik, need on anded, mida filmitegemine eeldaks. Lisaks sellele on Kolga ajakirjanik, tõeotsija. Kuuldavasti ongi tal käsil uus film, Saksa põgenikelaeva „Wilhelm Gustloffi” uputamisest Läänemerel 1945. Pole sugugi võimatu, et tegu on kõigi aegade suurima merekatastroofiga ning kindlasti tõmbab seegi film tähelepanu Baltikumi erioludele II maailmasõjas. Meil on oma ajalugu, teistel rahvastel oma. Meil ei olnud asi nõnda lihtsakoeline nagu näiteks Normandias, et ühel pool rindejoont olid õiged, teisel pool valed.

Tänu Marcus Kolga taolistele entusiastlikele tõekuulutajatele tõuseb Kanadas üha enam huvi etnokultuuriliste kaasmaalaste elulugude vastu ning kindlasti lisab see uusi värvitoone seni seal omaks tunnistatud võrdlemisi mustvalgele ajalookäsitlusele.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus