Aastatel 1943—1944 põgenes Saksa võimu eest Soome hulk eestlasi. Nendest, kes astusid Soome Armeesse moodustati üle 3000-line Eesti Vabatahtlike Rügement (JR 200), keda hakati kutsuma „soomepoisteks“. Suvel 1944, kui Vene rinne ähvardas juba Eestit nii lõunas kui Narva all, otsustasid soomepoisid, et on viimane aeg tagasi pöörduda kodumaale. Loodeti, et rügemendina saame kaasa aidata venelaste sissetungi takistamisel. Soome Armee Peastaap eesotsas marssal Mannerheimiga suhtus positiivselt sellesse soovi. Sakslastega saavutati kokkulepe ja reis Eestisse võis alata. Alljärgnev on sellest ajast tehtud päevaraamatulised märkmed.
Soomepoiste Rügement saabub Paldiski sadamasse 19. aug. hommikul, kust sõidame õhtul Nõmmele. Vahejaamades on rahvas meid tervitamas lillede ja lauluga, sest jutt meie tulekust oli levinud kulutulena. Nõmmelt marsib rügement Männikule, kuhu jääme mõneks päevaks. Toimub ka rügemendi paraad, mille võtab vastu kindral Sooden.
Meie suureks meelehärmiks ei lasta rügementi rindele minna tervikuna. 1. pataljon läheb Tartu rindele, 2. pataljon Kehra reservi ja ohvitserid Kloogale tutvuma saksa määrustiku ja korraga.
Käivad rasked lahingud idas ja lõunas, kus soomepoiste pataljon kaitseb vapralt Emajõe joont. Suurte kaotuste tõttu peavad kõik rinded taganema.
16. sept. määratakse meid kohapealsete noorte väljaõpet teostavate üksuste juhtideks. Minu koht on 3. pataljoni 2. kompanii, 1. rühma juures, kus pean täitma kompanii ülema kohuseid. 19. sept. on märke sakslaste lahkumisest. Rügemendi ülem kol. Ahleman käsutab keskööks kõik ohvitserid kokku kasiinosse, kus ta oma kõnes süüdistab Soomet vaherahu sõlmimises Venemaaga ja Saksamaa reetmises, mistõttu Saksa väed on sunnitud Eesti maha jätma.
20. sept. — oleme pataljoni staabi juures, kui Ahleman sõidab autoga sinna ja nõuab meie üksuste kohest sissemarssi Paldiskisse. Ilmselt on ta teadlik meie vastumeelsusest Saksamaale mineku vastu. Teeme siiski, nagu kästud ja rügemendi ülem lahkub. Kutsume koos ltn. Saagega rühmaülemad välja ning soovitame mitte takistada neid, kes marsi ajal rivist lahkuvad ja Saksamaale ei soovi minna.
Ise otsustan rongiga Tallinna sõita, et olukorrast täpsemat ülevaadet saada. Pika Hermanni tornis on Eesti lipp koos Saksa lipuga. Mõnel pool pühitsetakse Eesti iseseisvumist. Linnas liiguvad eesti patrullid. Järgmisel hommikul on selge, et see kõik on ainult rahva soovunelm. Sakslased on paaniliselt põgenemas.
Balti jaamas on suur segadus. Lõpuks jõutakse nii kaugele, et kell 14 sõidab välja hommikune Paldiski rong. Saue semafori taga seistes paistavad linna poolt suured suitsusambad.
Kloogale jõudes leian, et ohvitserid on kogunenud staabi hoonesse ja üksmeelne otsus on soovitada poistel, kes ei ole veel lahkunud, minna kas Rootsi, või kui see ei ole võimalik, siis Saksamaale.
Ltn. Andre on kusagilt saanud auto, otsustame minna ööseks Keilasse.
22. sept. hommikul suundume Tallinna poole. Pärnu mnt. ja Vabaduse pst. on täis põgenevat rahvast. On ime, et meil suuremaid õnnetusi ei teki, sest Andre sõidab kiiresti. Raudteel põlevad vedur ja vagunid. Linna katab suits. Reidil on veel näha laevu. Näeme vene tanke, mis Tartu maanteed mööda linna sõidavad. Tallinn on langenud.
Ruttame tagasi, et siirduda Haapsallu. Mul on veel lootust saada onu Richard Kaupsi purjejahi peale, mis pidi ootama Krabi talu lähedal Rohukülast lõuna pool.
Hommikul jõuame Haapsallu, kus tundub olevat rahulik. Randa jõudes selgub, et onu jaht on lahkunud. Leiame väikese paadi, mille omanik on nõus meid Liia saarele viima, kus olevat suurem hulk põgenejaid. Pärast tunnipikkust purjetamist oleme Liias, kus on palju inimesi ja paate. Valmistutakse teelasumiseks Rootsi. Seal on esimesena mind tervitamas 1939. a. kristlikust noortelaagrist tuntud Asta Krabi, kaunis Läänemaa neiu, kes pärast rasket ja ohtlikku merereisi saab Rootsis mu abikaasaks ja on seda olnud 58 aastat.
Kõigele sellele tagasi vaadates näen selgesti Taevaisa juhtivat ja hoolitsevat kätt. Selle eest olen sügavalt tänulik.
Viimased sammud kodumaal
Arvamus
TRENDING
