Viimane mohikaanlane ehk Ei ole teist Ülo Vooglaidu Teatritasku (1)
Inimesed 02 Sep 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
28. august 2015 Margus Mikomägi
 - pics/2015/09/45689_001.jpg

http://teatritasku.ee/viimane-...
Dialoog
Läbi kõigi Eesti nüüdse isesvuse aastate on just Ülo Vooglaid see, kes me riigi ja oma kunagiste aatekaaslastegi suurte läbikukkumiste puhul aidanud selga sirge hoida. Tas ikka jätkub jõudu öelda, et mõtleme ja tegutseme edasi, sest teist Eestit ei ole.
Vooglaidude Keila jõe käärus asuva kodumaja nurgas kasvab kahar täies elujõus kuusk. Üksik puu, kes asetub süsteemi koos looga. 1992. aastal tuli isesesvuse taastanud Eesti esimesse Riigikogusse, mille liige Ülo Vooglaid oli, Soomest jõuluvana ja kinkis igale saadikule imepisikese, nii 2 sentimeetri pikkuse kuusetaimekese. Ülo Vooglaid pani selle keldriaknale kevadet ootama ja siis istutas maha, tänaseks on puu majakõrgune.
Päev enne Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva ja 10 päeva enne oma 80. sünnipäeva küsib Ülo Vooglaid mult, kas lugesin ta mõtteid arvamusfestivalist. Ma lugesin ja olen temaga üsna ühte meelt, et tore on kokku saada, arutada ja arvatagi, aga küsimus on, mis saab edasi. See ka, et infomüras olulist märgata on raske.
„Muutmine on keerukas, aga muutmisest palju keerukam ja olulisem on selle kõige hoidmine, millele tänu saab toimuda iseregulatsioon ja püsida järjekestvus,” kirjutab Ülo Vooglaid. „Lõmpsimine jm meelelahutuslik tegevus on omal kohal seni, kuni see ei hakka domineerima ega muutu tõeliste probleemide (põhjuste) varjamise vahendiks.“

***

Praeguse aja üks põhisõna on „turundus”. Võib oma elevandiluust tornis teha kui tahes maailmamuutvaid leiutisi, aga kui seda ikka ei turundata, siis sinna see jääb. Kusjuures domineerima on hakanud klanniturundus.
Arvamusfestivali toetatakse tõesti kõigest jõust ja üksmeelselt, küllap on antud välja direktiivid, et seda toetaks kõik meediakanalid.

No olgem positiivsed, sina oled oma mõtteid turundanud kuuskümmend aastat küll kindlasti.
Ei ole. Mind ajab selline jama naerma. On ju küll ette nähtud mõelda, et me elame turumajanduslikus ühiskonnas. Aga kui hakata vaatama… Kus turg on, mis turg on, kes on turul? Millised on turul olijate õigused, kohustused ja vastutus?
Turul saab olla siis, kui seal on keegi teine veel. Üksi pole mõtet olla, sest turul peab müüma ja peaks saama osta. Müüa saad aga sellele, kellel on vaja osta ja kellel on mingeid väärtusi, mille eest osta.
Mõtteid ei saa turustada, sest kellel neid vaja on. Mõte – pole ju sugugi kindel, et see on nüüd sinu omand. Mõnikord on. Aga mida rohkem, mida kiivamalt hoiad mõtetest kinni, seda hullem on. Mõtted peaksid hoopis olema avatud, peaksid olema vabalt saada, peaksid liikuma, et äratada uusi mõtteid. Mõtete kinni hoidmine on üsna vastik tegu.
Suhhumi loomaaias vaadati, et ahvid elavad ebahügieeniliselt, tatsavad banaanide otsas päikese käes. Mõeldi välja külmkapid, millest vastavaid hoobasid liigutades hüppab välja banaan. Tehti mõte teoks, püüti üks ahvidest kinni ja õpetati talle, kuidas banaani kätte saab. Juhtus nii, et kui see targem ahv banaani kätte sai, võeti talt see ära. Ta läks ja võttis uue. Jälle võeti ära ja ta sai veel peksa ka. Õhtul pidid loomaaiatöötajad sekkuma, muidu oleks see banaani kätte saada oskav ahv maha löödud.
Pöörduti psühholoogide poole, et mis teha. Banaani kättesaamist pole üldse raske ära õppida ometi. Soovitus oli, et võtke kinni ahvikarja liider ja õpetage seesama temale selgeks. Nii tehtigi ja üsna varsti said banaani võtmisega hakkama kõik ahvid. Keegi ei tulnud liidrile kallale sellepärast, et ta midagi oskas. Teisel ei olnud oma teadmistest-oskustest palju kasu, ikka kiskus kakluseks.
Seega: kui liidrid ei hooma midagi või nad oma teadmisi ei kasuta, ei pea neid väärtuseks, siis enamasti head tulemust ei ole.

Meie ju valime, meil liidreid ei määrata. Ja valitakse ju ikka oma näo järgi. Ma ehk suudan valida endast ilusama ja targema…
…siis oled ikka väga tark, kui suudad valida endast targema. See on üks tunnus, mille järgi tunneb ära hea juhi: ta valib endale meeskonda endast targemaid. Ta ei kujuta ette, et saab olla ise igal alal kõige targem. Rumal valib meeskonda endast rumalamaid, et ise paremini välja paista.
Valimised – väga oleks vaja, et Eestis hakkaks toimuma valimised. Demokraatlikuks ei saa pidada sellist ühiskonda, kus väidetakse, et on valimised, avalikustamine ja sõnaõigus, aga ei saa neid õigusi kasutada. Sellepärast, et ei olda küllalt haritud, küllalt informeeritud, küllalt kogenud.

Eesti rahval on ometi vanasõna: suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepeasagi.
(Ohkab sügavalt) Nojah. See on hinnang mingi subjekti kohta, mitte tõde. Ma tahaks näha neid suuri tegusid, millele mõte ei eelne. Suure linna tegemise jutt on ilkumise vorm.
Arvamused on kahtlemata väärtuslikud asjad, kui neid avaldab asjatundja. Eksperdi arvamus on kallihinnaline. Selleks, et avalikult arvamust avaldada, peab olema küllalt tark, mitte lihtsalt teadma. Peab oskama ka oma teadmist kasutada ja olema võimeline ette nägema, mis kaasneb selle arvamusega, kui seda tõesti arvesse võtta.

Sa oled ikka rääkinud isereguleeruvast ühiskonnast. Meil ja ilmselt ka mujal on kõik hoopis ülereguleeritud.
Kõik süsteemid jagunevad reguleeritavateks ja isereguleeruvateks. Reguleeritavaid süsteeme on väga vähe. Põhiliselt kõik ongi isereguleeruv – maailm on isereguleeruv. Reguleeritav süsteem on näiteks auto.

Aga inimsuhted?
On isereguleeruvad, aga neid saab natukene, üsna vähe reguleerida. On võimalik suhteid hoida, on võimalik nad nässu keerata. Ja jälle: selleks, et midagi reguleerida, peab ette kujutama, mis selle tegevusega kaasneb.
Kui sa ei kujuta ette, mis kaasneb sekkumisega nii või teisiti mingitesse protsessidesse, siis oleks parem sellest hoiduda. Aga inimesed muidugi ka katsetavad, avastavad, loovad…
Arengu mehhanism on looming, mitte õppimine. Selleks, et inimene saaks luua, peab ta olema küllalt avatud, küllalt aus, julge, täpne, küllalt järjekindel. Ma kordan: subjekti arengumehhanism on looming.
See on väga tähtis asi. Kohe, kui, näiteks koolis, kodus või üskõik kus looming ära keelata või see mingiks jaburaks mänguks keerata, siis areng lakkab. Areng on liikumine täiustumise suunas ja hääbumise suunas liikumine on taandareng. Areng on täiustumise suunas toimuvate kvalitatiivsete muutuste järjepidevad jadad.
Areng on printsiibis objektiivne. Me ei saa midagi arendada. Võimalik on vaid luua arenguks vajalikke eeldusi ja neid eeldusi saab ka lõhkuda.

Nojah, aga kui ma ikka usun kogu oma aruga, et ma loongi neid arengueeldusi, mis tegelikult need pole. Kuidas saab mind mu sinisilmses siiras tahtmises ümber veenda, et olen valel teel?
Ainult tahtmisest ei piisa, kuigi see olevat, nagu öeldakse, taevariik. Sa pead kontrollima. Arvamus ei loe, sa pead veenduma ja veenduda saad praktika varal.
See on kohutav, kuidas meil kõrgetel ametikohtadel olevad isikud, kes on ülikoolides käinud küll, ei erista mõõtmist, hindamist, kirjeldamist. Kõik on sassis.
Kui sa tahad midagi mõõta, siis sa pead teadma vähemalt seda, et mõõta saab ainult kvantitatiivseid karakteristikuid. Süsteemi ei saa mõõta, vaid hinnata. Kvaliteeti saab hinnata vaid juhul, kui on olemas kriteeriumid. Kui neid ei ole, siis on hinnang bluff. Lihtne asi, millest ülikoolis käinud inimene peaks aru saama kõrvalise abita.

Mulle millegipärast selle jutu peale meenub haldusreform.
Ongi. Sellega seoses osatakse kahte asja ‒ kirjeldada piiri ja loendada inimeste arvu. Ja sellest siis räägitakse ja räägitakse. Administratiivses jaotuses ei ole aga asi, see on formaalne külg. Oluline on hoopis omavalitsus, see oma, mida inimesed suudavad luua ja hoida selleks, et elada. Ja selles on küsimus. Elamises on küsimus, mitte selles, kuidas halduskulusid kokku hoida.
Ma ei arva, et kokkuhoiuga raha juurde tuleb. Kui raha on vaja, peab hakkama mõtlema, kuidas teha midagi niisugust, mida peetakse väärtuseks ja mille eest makstakse.

Jaah. (Mu peas liigub mõte, et kui seda juttu temaga ei ajaks mina, siis kindlasti teeks seda keegi teine ja mul pole siin midagi kekata. Millega ikka mõõta, et minu jutt on erilisem ja vajalikum kui mõne teise aetud jutt.)
… ja vähem peaks raiskama aega selle peale, mis on küll võib-olla huvitav, aga mille eest ei maksa keegi midagi.

Eks muidugi. Selle jutuga me, kui ma seda veel pisut juhiksin, laskuksime kirumise kergele teele. Mittemidagi tegemine on ka ju viljakas tegemine. Näen ja tean paljusid, kes ei oskaks enam elada, kui neilt argine tühikargamine ära võtta. Ka siis. kui neil kõik eluks vajalik, materiaalne kindlustatus on olemas.
Tööga tõesti rikkamaks ei saa. Rikkamaks saab müümisega. Tööle peab eelnema mõte ja kui ei eelne, siis on see raiskamine. Inimesi, kes päevade viisi lihtsalt simuleerivad töötamist, on kõik kohad täis. Simuleerijaid on rohkem. Juhtida saab protsesse, aga meil juhitakse inimesi ja antakse haridust.
Ei olegi vaja kasutada termineid, mis selged vaid spetsialistile, rääkida juhtimise subjektist ja objektist. Küsime hoopis lihtsalt: kes saab juhtida; mida saab juhtida; millistel eeldustel on võimalik juhtida; kas ja mida sina juhid..? Praeguses Eestis, ma väidan, on täiesti tüüpiline juba, et neile küsimustele mõistlikke vastuseid ei osata anda.

Keel on sassis ja vaeseks jäänud.
Kui keel läheb nii sassi, et inimesed ei saa enam üksteisest aru, on suur tõenäosus, et välja ei tule midagi. Siis ei saa, ei ole enam võimalik vahetada intellektuaalseid väärtusi ja ei ole enam võimalik neid ka levitada.
Kui sõnade tähendused on sassis, ei saa kujuneda liidreid, inimesi, kelle sõnadel on mõte, kaal ja tähendus. Sellega kaasneb hääbumine. Need on lihtsad seosed. Mina ei usu, et sellised asjad saavad juhtuda kogemata.

(Pikk vaikus) No nõus, aga seda me ei saa kumbki tõestada. Ma ei suuda ette kujutada, et kuskil istub kuri jõud, kes tegeleb meie rahva vaimsete väärtuste järjekindla hävitamisega. Samas just sina töötasid välja Nõukogude ajal innovaatilise protsessi mudeli. Said isegi rahvamajanduse saavutuste näitusel Moskvas selle eest medali.
Jah, seesama mudel oli ka me taasiseisvunud vabariigis arutluste aluseks. Aga siis tulid uued inimesed ja ei tahtnud enam kuuldagi sellest, mida siin oli mõeldud. Nõunikeks kutsuti need, kes ütlesid, mida tohib teha ja mida ei tohi.

Nii on lihtsam muidugi ‒ ei pea ise mõtlema.
Nõunikud on kasulikud, kui nad saavad aru, et nad ei tohi anda nõu. Vastasel juhul on nad kahjulikud. Nõuniku asi on aidata see, kes teda kutsub, tasemele, kus ta suudab teha hea otsuse, näidata alternatiive, erinevate võimalustega kaasnevaid plusse ja miinuseid; millised on ohud, kuidas neid ennetada… Nõuniku asi on aidata mõtelda, mitte otsustada.

Nõunik ei tohi nõu anda…?
Teine tähtis teadmine on, et nõunik ei saavuta edu, vaid edu saavutab ta kutsuja. Nõunik ei räägi mitte kunagi, mitte kellelegi, mitte kuskil, keda ta nõustab ja mis küsimustes. Seda võivad teha teised, aga nõunik seda ei tee. Nõunik kui müüb, siis ainult aega. Nõuniku peaeesmärk on muuta ennast tarbetuks. Saavutada olukord, kus teda pole enam tarvis, sest kutsuja saab aru, milliste põhimõtete kohaselt tuleb tegutseda.

Mis siis ikkagi edasi viib?
Edasi viib looming. Sellepärast on teater ja teised loomeasutused kohutavalt tähtsad, et inimene seal mitte ainult ei jälgi etendust, vaid loovus nakkab. Selleks, et luua, peab palju ka õppima, õppima selgeks selle, mille teised on suutnud selgeks mõelda juba. Tuleb katsetada ja veenduda… Millegi selgeks saamine on eeldus selleks, et teha palju paremini. Kui sa seda ei tea, mida enne sind on suudetud luua, siis sa ei saa ju edasi minna.

Kas kõigest saab midagi õppida?
Ma ei arva. Räägitakse, et õnnetustest õpitakse. Ma ei saa öelda, et kannatustest, õnnetustest üldse ei õpita, aga peamine, millest õpitakse, on ikka õnnestumine, see, mis hästi läks. Näiteks olukord oli keeruline, aga sellest õnnestus välja tulla. See on õpetus.
On kaks üsna vastikut tegevust tegevussüsteemis, need on õppimine ja töötamine. Nad on mõlemad sundprotsessid, mõlema puhul peab.
Sundusi on kahte liiki ‒ väline ja sisemine. Sunduse abil on võimalik, et inimene õpib või teeb ära. Õppides saab teadmisi. Aga selleks, et elada, on vaja teada, osata teadmist kasutada ja aru saada, miks on nii, miks peab tegema nii; miks on sellised seosed ja sõltuvused; mis siis juhtub, kui teha teisiti; mis siis, kui üldse midagi ei tee… Peab aru saama, milles asi on. Ja seda ei saa sundida. Arusaamine on arengutaseme näitaja. Aga areng on loomingu, mitte õppimise funktsioon – objektiivne kaassõltuvus.

On mul õigus, et mitte midagi neist me täna ja aastaid räägitud asjadest ei saa käsitleda, kui pole vastutust?
Üks on vastutus ja teine vastutustunne. Vastutus selle eest, mis välja tuleb. Kui sättida mingi süsteem käima nii, et tegijad vastutama ei pea, siis ei ole ühtegi mehhanismi, mis sunniks inimesi süvenema nii, et asi saaks selgeks. Mitte midagi ei saa normaalselt edenema hakatagi, kui oma tegude eest ei vastuta…
Sead surevad, teeme nüüd teisiti! Aga keegi ei vastuta. Selle eest tuleks vangi panna, kui oled oma ametikohal täiesti profaan. Juhtimise eeldus on kujutlus tulevikust, mille saavutamiseks tuleb rakendada tahe…

***
„Teist Eestit ei ole ja seda ainukest tuleb hoida nagu silmatera. Mitte ükski häda ei saa olla nii suur, et see lööb rööpast välja. Vastupidi, nähtavasti oleme siis tegutsenud kehvasti ja tuleb tegutseda paremini, süsteemsemalt. Ma arvan, et rahval on seda vaja, olenemata sellest, millal. Ma olen veendunud, täiesti veendunud, et ühel hetkel hakatakse taas teenima rahvast, mitte ainult raha,” ütleb õpetaja Ülo Vooglaid.

ELUKÄIK
Ülo Vooglaid

*Sündinud 29. augustil 1935.
*Töötas Tilsi lastekodus kasvatajana (1953–1954).
*Õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis 1954–1960 ajalugu
ning oli 1965–1968 psühholoogia aspirantuuris,
filosoofiakandidaat aastast 1970.
*Aastatel 1966–1975 töötas ühtlasi TRÜ sotsioloogialaboris
teadusliku juhendajana.
*Aastatel 1977–1986 töötas õppejõuna Juhtivate Töötajate ja
Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudis.
*Oli aastatel 1991–1992 ENSV Valitsuse Teadusosakonna
juhataja.
*EV Riigikogu kolme koosseisu (1992–1996,
1996–1998 ja 2004–2005) saadik.
*On viimased kümmekond aastat (2005–2013)
õpetanud TÜ Õigusteaduskonna Tallinna osakonnas
teadustöö aluste ning teadusmetodoloogia kursusi.
*Ülo Vooglaidi peamised uurimissuunad on
sotsiaalne kommunikatsioon, organisatsiooni- ja
juhtimisteooria, sotsiaalse juhtimise ja iseregulatsiooni
mehhanismid, innovatsiooniteooria ja praktika,
teadusmetodoloogia ning haridusteooria ja
haridusfilosoofia.
Allikas: Kirjastuse SE&JS kohe ilmuv raamat Ülo Vooglaid „Aeg &Vaim”

Ülo Vooglaiul on kasulastega kokku 10 last, 17 lapselast ja 8 (kohe 9) lapselapselast.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus