Carl Orav: Me olime eesti sõdurid. Menu Kirjastus OÜ, 2011. 382 lk.
Eesti sõdurite saatus II maailmasõja keeristormides oli niivõrd ränk ja rusuv, et iga üksiku kirjeldamine tundub nagu ühe salmi laulmine ülipikast sõdurilaulust. Kõik salmid, olgu kuitahes eripalgelised, lõpevad sama refrääniga: jää vabaks, Eesti meri; jää vabaks, Eesti pind! Ometi ei lepi me vaid refrääni korrutamisega, vaid tahame aeg-ajalt tähelepanelikult jälgida ja lahata ka üksikuid värsse. Ainult üksikult vaadeldes suudame tajuda meile osaks saanud valu ja ülekohtu karmust. Vaid ühe inimese ränk saatus on tragöödia, tuhandete ja miljonite oma on statistika.
Neid viit eesti meest, kelle lood kõne all olevas raamatus ära toodud, seob ühine taust: nad kõik lõpetasid 1940. aastal leitnandina Eesti Sõjaväe Tehnikakooli. Igaüks neist oli andnud truudusvande Eesti Vabariigile, igaühele sai osaks võidelda mõlema põlisvaenlase – Nõukogude Liidu ja Saksa armee koosseisus. Sõja lõpul pääsesid nad eri teid pidi Läände, taastasid sidemed ja otsustasid avaldada oma mälestused. Tänu ühe ohvitseri poja ettevõtlikkusele sai nende kirjastamine teoks. Alljärgnevalt lühidalt ja konspektiivselt igaühe sõjateekonnast:
Hugo Kubja põgenes Punaarmeest ning hakkas metsavennaks. Hiljem võitles Saksa sõjaväe koosseisus Tartu all ja Leningradi rindel. Lõpetas sõjakäigu Lihula Omakaitses, kust siirdus Saksamaale ja hiljem USA-sse.
Edgar Reiksaar mõisteti Venemaal pärast Punaarmeest põgenemist Saksa langevarjurina surma. Otsus viidi täide, kuid tal õnnestus raskesti haavatuna pääseda. Paranes ja võitles idarindel, saades Eestist taandumisel Riia all uuesti haavata. Saksamaale evakueerituna oli hiljem USA sõjaväes, kuni emigreerus Inglismaale.
Viktor Orav veetis pärast Punaarmeest põgenemist pika aja Saksa sõjavangilaagris. Hiljem sai Saksa sõjaväe koosseisus idarindel võideldes raskelt haavata, elas üle 1944. a. Tallinna märtsipommitamise, põgenes jalgsi ning vaguni katustel sõites Saksamaale. Pärast sõda õnnestus tal pääseda Rootsi, kust hiljem emigreerus USA-sse.
Johannes Jaagus elas üle mitmesugused hirmud. Püüdis veel viimasel hetkel baltisakslasena Saksamaale pääseda, kuid katse ebaõnnestus. Punaarmees suutis vastu panna survele astuda parteisse. Pärast põgenemist ja Saksa sõjavangilaagrist vabanemist ei läinud enam sõjaväkke, vaid põgenes Rootsi, kust hiljem asus ümber Kanadasse, sealt USA-sse.
August Võhma võitles vapralt ja väärikalt kuni sõja lõpuni. Punaarmeest sakslaste poole üle jooksnuna vabanes varsti ja viibis lühikest aega kodus. Astus varsti uuesti sõjaväkke, sai ülendust ja lõpetas majorina. Tegi läbi „Tšehhi põrgu“, olles vangis nii tšehhide kui venelaste käes. Tal õnnestus põgeneda ameeriklaste poolele, leida oma abikaasa ning jõuda põgenikelaagrisse, kus hiljem siirdus perega Rootsi kaudu USA-sse. Tema kiri USA senaator J. McCarthyle, mille tekst on raamatus ära toodud, kirjeldab kujukalt, mida eesti sõdur tol ajal tundis ja mõtles.
Raamat on varustatud Mart Laari sissejuhatuse ja koostaja ning selle isa saatesõnadega. Mart Laar lõpetab lihtsa tõdemusega: nad olid tõesti eesti sõdurid. Lisaksin omalt poolt: kuid sõja alguses olid nad Eesti sõdurid.
