Võrus oli iga-aastane laulu- ja tantsupidu, nagu seda on peetud juba aastakümneid. Seekord osales üle kahe tuhande täiskasvanu ja lapse. Minu naine Heli andis mullegi talutöödest vaba aja, et koos peole minna. Jah, mu naine on tagasi maal! Tänavu suvel võtab ta igas kuus ühe nädala puhkust, et maale tulla ja siinsetel töödel pilk peal hoida. Taevake, kuidas aeg küll lendab! Nüüd tõuseme hommikul kell 4, et kartuleid rohida ja aias toimetada, enne kui päeval liiga palavaks läheb ning sääsed ja parmud kallale tulevad.

Ühes eelmises loos kirjutasin, et olin jäänud kasvuhoone ehitamisega jänni. Nüüd on see valmis ja tundub, et mu naine jäi sellega rahule. Tõele au andes pidin üles tunnistama, et minu hea naaber, puutöömeister Karl Kaska, kellele kuulub ka palgimööbli firma, tuli mulle algusest peale appi ja aitas töö ka lõpule viia. Ta juhendas mind kogu aeg, öeldes, kuidas tuleb kasvuhoonet ehitada. Kuigi ta oli oma juhistes täpne, juhtus ikkagi nii, et mõned asjad pidi ta siiski ümber tegema või parandama.

Lõpuks ometi sain ma Heli tomatitaimed toast kasvuhoonesse üle viia. Taimedel olid väikesed viljad juba küljes ja nad mahtusid vaevu uksest välja. Katsed taimi toas kasta, nii et vett maha ei läheks, käis üle minu võimete, kuitahes püüdlik ma ka ei olnud.

Laulu- ja tantsupeo juurde tagasi. Seisime Heliga ära pika piletijärjekorra, kui märkasin, et olin oma rahakoti koju unustanud. Õnneks oli Helil rahakott kaasas. Aga on suur vahe, kas maksan mina millegi eest või teeb seda Heli. Mina katsun jätta ikka rikka mehe muljet, annan head tippi ehk joogiraha jms. Heli aga kasutab ära iga võimaluse kokku hoida, pealegi teab ta kõike igasugustest allahindlustest. Kui kassa juurde jõudsime, küsis ta kõvema häälega, kui mulle oleks meeldinud: „Üks täiskasvanu pilet ja üks pensionäri oma, palun!“ Muidugi on pensionäridele igasuguseid allahindlusi ja ma tõesti kasutan neid, eriti kui ma sõidan Sebe bussiga, aga ma ei taha seda kogu maailmale kuulutada! Igatahes heitis kassapidaja mulle kahtlustava pilgu ja küsis dokumenti. Kuna mul rahakotti ei olnud, kus sees on ka dokumendid, pidin piinlikult õlgu kehitama. Helil oli aga abi kohe ruttu võtta. Ta ütles mulle, et naerata kassapidajale ja näita, et sul pole enam hambaid suus! Ja tõesti – muud polnudki vaja ning Helile ulatati pensionäripilet, et tema isa saaks ka peole minna. Väga õnnelikult teatas mu naine: „Isegi ühe euro kokkuhoid tasub end tänapäeval ära!“

Pean tunnistama, et käigud hambaarsti juurde, kuna mul purunesid mõned sillad, on viinud mu depressiooni, sest mul ei ole võimalik enam naeratada. Sel nädalal saan arvatavasti oma naeratuse tagasi. Küsisin dr Keskkülalt, kas tema on näinud seda Pedigree reklaami, kus koertel on proteesid. Muidugi oli. Ütlesin, et mina tahaksin endale selliseid, nagu on buldogil...

Aga võrukeste laulu- ja tantsupidu oli küll tore, mulle läks see rohkemgi südamesse kui uhked peod pealinnas. Kui meie lapsed Tallinna laulu- ja tantsupeole lähevad, siis olen neile kindlasti kaasa elamas, suu naerust kõrvuni, täpselt nii, nagu Pedigree reklaamis buldogil on.

Märkmed: