Võrus avati hiljuti uus kaubanduskeskus, mille nimi on Kagu Keskus. Võib-olla pole mul õigus, aga ma ei näe, et Võrus oleks küllalt ostujõulisi inimesi õigustamaks selliste kaubamajade ehitamist. Aga kuidas ma saan ka sellele vastu olla, kui vaba turumajandus dikteerib, mida teha ja mida mitte.

Sageli plaanitakse tohutusuured kaubamajade ketid selliselt, et nad hakkavad kasumit tootma alles pikas perspektiivis. Nad võivad mitu aastat taluda suuri kahjumeid; toogem näiteks kas või Coca-Cola, aga aeglase toimega eestlased harjuvad lõpuks siiski coke’i ostma, seda isegi väikestes maapoodides. Enamasti on igas Eesti poes Coca-Cola firma logoga külmkapid. Kuulsin soomlastelt, et neil on odavam rentida müügipinda Eesti kaubanduskeskustes kui laopinda kodus. Mõnel juhul võivad nad saada maksusoodustust, kui näitavad, et nad on kaotanud osa oma tuludest, mida nad oleksid teeninud Soomes.

Kohalikega rääkides olen ma saanud teada, et enamuse turule tulevast kinnisvarast ostavad ära venelased, ja mõnel juhul otsivad sakslased kohta, kuhu paigutada oma vara, et see ei torkaks silma. Miks ei tee eestlased sedasama välismaal?

Umbes 10 aastat tagasi oli Eestis mitu väga kaunist suve. Need järgnesid eriti külmadele ja vastikult märgadele suvedele. Pärnus kerkisid kinnisvarahinnad siis äkki lausa lakke; igaüks, kes tahtis olla tähtis, pidi Pärnus omama suvekodu.

Ühel nädalavahetusel käisin ma Võrus muusikafestivalil, mida peeti Tamula järve ääres. Sadas vihma ja rannas polnud peaaegu mitte kedagi. Selline festival on seal toimunud juba mitu aastat järjest, kus on dirigeerinud Eri Klas. Ta on juhatanud orkestrit, kes oli pandud mängima parvel, palju oli tuntud külalisesinejaid. Pärast seda, kui kümme aastat järjest olid just festivali toimumise ajal paduvihmad, kontserdid tühistati. Minu meelest oli see viga, sest inimesed olid juba harjunud külastama ja nautima neid traditsioonilisi kontserte vihmase ilmaga ja vastavalt selleks ka valmistunud.

Jaanipäevadki on Eestis suure tõenäosusega vihmased. Juhuslikud kaunid ilmad aga teevad elu elamisväärseks. Siin põhjamaal on tõesti nii, et millal iganes suvi õitsele lööb, tervitatakse seda kui rõõmsat ja suurepärast sündmust.

Mina kasvasin üles Lakewoodis, mis on talvekuurort keskklassi ortodokssetele juutidele. Naljakas on see, et seal pole mägesid suusatamiseks. Mäletan, kui kord astus üks turist bussist välja, vaatas ringi ja küsis: „Nii, kus siin siis need mäed on?“ Lakewood pole kaugel Atlantic City’st, teisest kuurordist. Midagi erilist on nendes kuurordisarnastes piirkondades – see, kuidas sissesõitnud neis kohtades tohutuid summasid kulutavad. Nende piirkondade areng on nagu õnnemäng. Kui ilm on ilus, toimuvad seal suurepärased etendused, festivalid, kontserdid jne. Kui aga seljataga on paar kehva ilmaga suve (või talve) muutuvad inimesed oma puhkuseplaane tehes ettevaatlikuks ja hoiduvad neist kohtadest eemale.

Eestis ei tohiks loobuda toredatest suvefestivalidest, ükskõik siis, mida ilmataat lubab või ei luba.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: