Kas pole see tuttav tunne – suurest linnast eemal elades kuulad sa uudiseid teistmoodi. Nii on juhtunud minuga, et Tallinnas elades panin ma tähele hoopis teisi asju, kui nüüd maal oma päevi veetes. Tihti tundub, et tegemist on „nemad ja meie“ olukorraga. Mida kauem ma maal elan, seda enam hindan sealseid inimesi, nende väärtushinnanguid, rikkumatut maailmapilti ja huumorimeelt. Mõtlesin sellele, kui lugesin Friedebert Tuglase monograafiat Juhan Liivist („Juhan Liiv. Elu ja looming“. Tartu, 1927). Pange tähele, kuivõrd kõik tuletab meelde tänast päeva.

„On juba ammu osutatud, et rahvusliku liikumise kandjaks oli esmajoones jõukam talupoegade kiht, kuigi liikumine käis kogu-rahva nimel. On ka osutatud, et selle liikumise sisemiseks tõukejõuks oli tolle kihi majanduslik tõus, kuigi viimane meile praegu näib vahest vähenõudlikuna. Liivimaal oli 80-ndate aastate algupooleks ligi pool talukohtadest päriseks ostetud. See äratas jõukuse tunnet, kui ka ostutalu omanik võlgade tasumiseks vahest rohkem pidi higi valama kui teoorjuse ajal. Rahvusvaheliste majandusolude tõttu tõid linad ja vili head raha ning hinnad näitasid tõusutendentsi. Samuti teenisid linnad tublisti kaubandusest ja kasvasid just noil ajul tunduvasti. Tekkis mulje, nagu peaks see tõus jatkuma põliselt ja eesti rahvas – või vähemalt tema jõukam kiht – edenema ka tulevikus samas tempos kui viimase kümne aasta jooksul. See tundmus arenes teadvuseks ja teadvus eeskavaks. Seda optimismi leiame Jakobsoni mõtteosaliste poolt a. 1881 Aleksander III-ndale esitatud märgukirjas. Viimase nõuetest on mõni pidanud ootama täitumist kuni Eesti riikliku iseseisvuse saabumiseni! Kõiges võeti aluseks valitsev soodne seisukord ja pingutati viimse võimaluseni, arvestamata selle seisukorra halvenemisega. Kui jälgime tolleaegset talude ostmise hasarti ja ühtlasi teame, et seda ei kannud mitte nii palju kapital kui usk oma visadusse, siis mõistame juba mõne aasta pärast alanud kriisi. Samasugust liialdatud lootusrikkust näeme esimeste suuremate ühisettevõtete puhul, nii „Linda“ laevaseltsi asutamisel või Kuntaugani mõisa ostmisel Krimmis. Ja küllap ületasid ka lootused, mis olid seotud esimese põlve koolitamisega, ometi tõelised järeldused, kuna selleks ohverdatud higi ja vaev end igakord majanduslikult kaugeltki ei tasunud. Kõik see pole öeldud nende riskeerivate püüete taunimiseks, vaid selleks, et mõista järgnevat langust.

Viimane ei jäänud nimelt mitte tulemata. Just 80-ndate aastate alguses algas ka kriis meie põllumajanduses. Linad ja vili, mis olid seni olnud tähtsamaks väljaveo kaubaks, läksid odavaks, eriti pärast Ameerika vilja ilmaturule tungimist. Seni ühtsoodu tõusvate põllusaaduste hindade tõttu olid ka maarendid üles kruvitud ega langenud enam, kuigi nende hinnad langesid. Ostuvõlgade tasumine peatus, algas ainult hädavaevaline vee peal püsimine või uute võlgade tegemine, mis viis lugematutele oksjonitele. Ainult paari aasta jooksul 1894–1896, kuulutati Liivimaal 3926 talu kohtu poolt müügile! Illusioonidele rajatud ühisettevõtted varisesid veel varem. Eriti ruttu läksid varandused uue põlve käest, kes oli kasvanud tõusuajal ega tunnud enam endisi vaeseid olusid. Ja kõige lisaks algas majanduslik kriis ka linnades, kus eesti elemendil polnud küll veel kindlamat pinda, kuid mis kaudselt ometi mõju avaldas. Selle tagurpidimineku põhjuseks oli osalt just põllumajanduslik kriis ja maarahva ostujõu langemine, osalt muud asjaolud, nagu valitsuse raudteepoliitika, mis juhtis kaubanduse mujale. Kõik see avaldus kohe linnade kasvamistempos. /---/

Nii olid rahvuslikku liikumist kandaval optimismil laias massis majanduslikud juured võetud. Kuid seda võib rõhutada eriti ka liikumise aktiivsete tegelaste puhul. Peame meelde tuletama üht nähtust, millele sest vaatekohast pole seni vist tähelepanu juhitud. Rahvuslikku liikumist kandva talurahva kohapealseks juhiks oli ikkagi maaintelligents, kes moodustus peamiselt koolmeistreist ja osalt kiriku ning omavalitsuse tegelasist. Kuid venestusega löödi just need juhid reast. V. Reiman arvab, et seniseist vallakirjutajaist vähemalt 90% vene keele oskamatuse pärast kohad kaotasid. Koolmeistrite kohta puuduvad täpsemad andmed, kuid tõenäoliselt polnud siin seisukord palju parem. Kokkuvõttes võiks vahest oletada, et umbes 1000 külaharitlast, kelle õlgadel oli olnud rahvuslik kultuuritöö, kohtadelt pidid lahkuma. Vaevalt suutsid nad teistesse oludesse paisatuina, ainelises kitsikuses ja kibestunud meelega veel jätkata senist äratustööd. Asemele tulid vene haridust saanud nooremad mehed, kellest mõned püüdsidki käia eelmiste jälgedes, kuid keda igatahes miski ei sidunud ärkamisaja traditsioonidega. Maale jäid endistest tegelastes peamiselt köstrid ja eesti pastorid, kuid nendega muutus see liikumine täiesti ebademokraatlikuks.

Kui lai hulk ja alamad juhid nõnda majandusliku pinna olid kaotanud, siis juhtus rahvusliku liikumise ideoloogide ning peajuhtidega midagi veel palju kurvemat. Selle põlve tegelased eestvõtjad või muidu autoriteetsed suurused lahkusid katastroofiliselt äkki oma töö juurest. Jakobson suri 1882, samal aastal Kreutzwald, Koidula oli juba 1873 kodumaalt lahkunud ja suri 1886, samal aastal suri ka Karell, J. W. Jannsen sai halvatuse 1880 ja Veske 1890, kuna Hurt aastal 1880 kodumaalt lahkus ja paar aastat hiljem avalikust elust eemale tõmbus, nagu mõned teisedki ühes temaga. Need kaotused olid liig suured, arvestades meie jõududega, liiatigi nii saatuslikul ajajärgul. Sündis küll õieti harilik sugupõlvede vahetus, kuid lahkujate asemele tulejad jäid nii isiklikkude eelduste kui langusaja olude tõttu eelkäijaist palju väiksemaiks.“

Arvestades seda, et ukse ees on riigikogu valimised, peaksime enne kaks korda mõtlema, kui teeme mingeid olulisi otsuseid. Kaasaega saab mõista vaid minevikku mitte unustades.

Märkmed: