23. veebruaril olin ma kutsutud Rapla Ühisgümnaasiumisse vabariigi aastapäeva puhul kõnet pidama. Oli ilus päikeseline karge hommik ja sõit Tallinnast Raplasse oli mõnus. Terve tee mõtlesin noorele auditooriumile, kes mind ootas.

Kooli aula oli täis rõõmsaid lapsi. Õpetajad, kes mind vastu võtsid, olid väga sõbralikud ja lahked. Ja direktor ei vastanud kuidagi minu ettekujutusele rangest puritaanlikust koolijuhatajast.

Mul oli kaasas kitarr selleks puhuks, kui pidupäevajutt tundub lastele liiga igavana. Pidin rääkima kolmele saalitäiele järjest alates algklassidest ja lõpetades keskkooliga, igale tund aega.

Alustasin kõige noorematele esinemist sellega, et kohe algul võtsin välja kitarri ja istusin lava äärele maha. Palusin neil tähelepanelikult kuulata laulu, mida ma kohe laulma hakkan. Sest meie, väliseestlased, oleme seda laulnud juba siis, kui me olime sama noored, kui on nemad praegu. Lapsed olid põnevil, oodates, mis laul siis ikkagi järgneb. Kui nad kuulsid esimesi sõnu: „Sauna taga tiigi ääres…”, järgnes sellele sügav pettumusohe – ju ei tahetud kuulda seda nii tuttavat laulu! Mind ajas see naerma. Tegin siis pausi ja soovitasin neil tähelepanelikult kuulata järgmisi sõnu:

“püüdsid väikseid konnapoegi
lõhki löödud panniga.”

Kordasin viimaseid sõnu, siis peatusin ja küsisin, mis nad arvavad, kuhu ma tahan oma jutuga jõuda. Nägin küsivaid silmi endale otsa vaatamas. Rääkisin lastele, kuidas kogu oma elu olin ma nendest sõnadest saanud aru nii, nagu oleksid konnapojad olnud panniga lõhki löödud. Jõudsin välja selleni, kuidas kaks inimest, kes räägivad sama keelt, võivad teineteisest täiesti erinevalt aru saada. Eestisse kolimisest alates on niisugused asjad minuga juhtunud kogu aeg. Näiteks on minu Eesti Maja restorani menüüs sõna „Eelroad”, mis mulle kui inglise keelt kõnelevale inimesele tundus algul „Angerjateena”. Ma selgitasin lastele, kuidas erinevad kultuurid annavad inimesele kaasa erineva kogemuse.

Muidugi andsin ma noortele ka lühikese ajalootunni, rääkides Sinimägede lahingutest 1944. aastal. Seal pidas Eesti Leegion kinni 10 diviisi Vene vägesid, nii et kümned tuhanded eestlased võitsid aega ja jõudsid kodumaalt põgeneda. Suurt osa neist oleks ähvardanud Siberisse saatmine või mahalaskmine. Tõepoolest saadeti kümned tuhanded, kes kohale jäid, pärast Eesti okupeerimist venelaste poolt Siberi laagritesse ja kaotasid seal oma elu. Minu ema ja isa kuulusid nende hulka, kellel õnnestus põgeneda tänu noorte eesti meeste kangelaslikkusele Sinimägedes. Meie perekond on neile tänulik igavesti.

Märkmed: