Nagu kõikjal maailmas, nii tunnetavad ka eestlased, kui heitlik võib olla meedia ja sõnavabaduse definitsioon. Või veel kord Voltaire'i parafraseerides: mulle ei pruugi meeldida sinu arvamus, aga ma seisan lõpuni sinu õiguse eest oma arvamust avaldada. Lääne ühiskond mõistab seda nii, et samal ajal ei tohi sa oma vabadusega riivata teisi inimesi või neile valu teha. Muidugi on siin ka erandeid, näiteks võid sa vangi sattuda, kui sa eitad holokausti.

10. veebruari SL/Õhtulehes ilmunud artiklit „Neid kõiki peaks oksa tõmbama” lugedes mõtlesin ma jälle sõnavabaduse piiridele. Artiklis oli juttu sellest, kuidas ühe Tartu kooli 10. klassi õpilased sõimasid väga populaarses interneti jututoas rate.ee oma õpetajaid ja avaldasid seal arvamust, et „nad kõik tuleks üles puua”. Õpetajad, keda ähvardati, olid mainitud nimeliselt.

Kui kiiresti me nõuame kättemaksu, kui meid supermarketi turvamees on ülekohtuselt kinni pidanud? Eriti veel, kui seda on tehtud meie tuttavate või sõprade silme all? Pole isegi tähtis, kui mõni minut hiljem teatatakse, et kinnipidamine oli alusetu. Kinnipeetul lastakse minna, ilma et ta ees oleks vabandatudki. Pealtnägijatele jääb aga alatiseks meelde kinnipidamise fakt iseenesest. Kui see õnnetu on juhtumisi veel kirikuõpetaja või koolmeister, siis on ta ametiau igavesti määritud. Ütleb ju rahvatarkuski, et pori loopides midagi ikka külge jääb.

Üks minu artikkel, mille ma saatsin Eesti Elule, avaldati Delfi uudisteportaalis. Artikli mõte oli kutsuda üles kaasmaalasi välismail osalema lähenevates EV Riigikogu valimistel. Lugedes aga kommentaare sellele loole, polnudki ma väga üllatunud, nähes, kui õelaid vastuseid sellele oli. Paistab, et anonüümsed kommenteerijad mõnulevad, kui saavad lihtsalt peksta ükskõik keda ükskõik mille eest. Seepärast ei võtnud ma neid kommentaare liiga isiklikult.

Kooliõpilaste ähvardus oma õpetajad üles puua on aga märksa tõsisem asi. Mis juhtuks siis, kui neile õpetajaile tõesti tehakse kuidagi haiget? Väga raske oleks pärast selgitada, et see juhtus kogemata. Meie noored peavad õppima vastutama selle eest, mida nad ütlevad ja mida teevad, vastasel juhul ei õpi nad kunagi vastutama ühegi oma teo eest. Alaealiste eest aga vastutagu nende vanemad, ainult siis leiavad nad aega ka oma laste kasvatamiseks.

Kuni 1950ndate aastateni ei võinud noored USA-s tegelikult kohtamisi määrata. Neid valvati hoolega, ja neid võimalusi, kus segamatult omavahel olla, peaaegu polnudki. Siis tulid 60ndad. Sõjajärgne jõukuse kasv ja see, et peredel olid autod, avasid noortele täiesti uue maailma – esimest korda ajaloos oli poisil ja tüdrukul ratastega diivan ja võimalus põrutada sügavasse öhe, et vaadata välikinos filme. Ja seda kas või hommikuni. Auto oli põhjus, miks kogu uuele sugupõlvele pidi õpetama uut moodi seksuaalset käitumist. Kõige selle tulemuseks olid seksuaalrevolutsioon ja beebipillid.

Mitte kõik polnud õnnelikud juhtunu üle, aga see oli uut moodi vabaduse tulemus. Täna on internet see, mis paneb meid mõtlema meie vastutuse määra üle. Internet on midagi, mida me alles hakkame sügavuti mõistma.

Ajakirjandusvabadus on alati olnud vaba ühiskonna eesõigus. Aga me peame meeles pidama, et ühtki vabadust ei tohi kuritarvitada. Sellepärast on igas kultuuris peetud kangelasteks neid, kes kaitsevad tõde ja vabadust ning seisavad kindlalt õigluse eest.

Märkmed: