Eesti Elu
Viido veerg: Uus eesti film „Punane elavhõbe“
Arvamus 30 Apr 2010 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Käisin sel nädalal Solarise keskuses asuvas kinos vaatamas värsket eesti filmi. Solaris proovib turult tõrjuda Coca-Cola Plazat ja näitab pealelõunal filme vaid 45 krooni eest, mis teeb kino külastamise muidugi väga meeldivaks.

Film, mida ma vaatasin, kandis pealkirja „Punane elavhõbe“ ja see on vändatud Andres Anveldi kriminaalromaani järgi. Filmi produtsendiks oli Kris Taska, rezhissööriks Andres Puustusmaa. Ma ei oskagi öelda, mis oli sellise filmi tegemise eesmärk, küll aga oskan ma öelda, mis sellest välja tuli.

Peategelasteks on noor politseinik, kolm vanglast vabanenut ja politseiülem. Kurjategijad tahavad Venemaalt radioaktiivset ainet, punast elavhõbedat hankida. Tegevus on väga äkiline ja täis peksmist, verd ja vägivalda.

Politseipealik on väga karm ja ropu suuga, roppusi paiskub saali vaatajatele tihedalt.

Lõputiitritest sain teada, et teos oli pühendatud Eesti õiguskaitseorganitele. See on sama, nagu oleks ENRON-i häving pühendatud heale ärieetikale. Mario Puzo „Ristiisa“ on itaallaste film ja nad näitasid väga negatiivset külge oma maast ja rahvast, kuid ikkagi oli seal leida ka palju positiivset, mitte kõik tegelased „Ristiisas“ ei olnud sadistid. Aga „Punases elavhõbedas“ polnud ühtegi meeldivat eestlasest tegelast. Selle asemel võis näha vaid brutaalseid lurjuseid ja sõgedaid türanne. Ainuke vähegi sümpaatsem mees oli vene mafiooso, kes kutsus Moskvasse eestlasest gangsterihakatised, kes alustasid kõrtsikaklust ühe prostituudi pärast. Vene mafiooso raputab siis pead ja ütleb, et teie, eestlased, olete siin olnud ainult pool tundi ja juba olete oma margi täis teinud. Ja eestlased visatakse kõrtsist välja. Venelanna aitab neil ühe taksojuhi abil peitu minna, aga siis taksojuht mõrvatakse, tüdruk vägistatakse ja lastakse lõpuks maha. Igaüks, kes satub Eesti politsei küüsi, on otsekohe üleni verega koos, nagu oleks see igati loomulik sündmuste osa.

Film kajastab 1990-ndate aastate alguse Eestit, kus oli tõesti palju kriminaalset. Kuid kõige halva kõrval, mis tol ajal Eestis oli, oli siin ka palju head, meil olid ju ka oma kangelased, kuid filmis te ei näe ühtki neist. Meil oli selliseid politseiohvitsere, kes võitlesid kurjategijatega ja korruptsiooniga, aga filmis näeme neid ainult kurjategijatena. Hommikutelevisioonis nägin ma esinemas Peeter Oja, kes on filmi üks peategelasi, mängides politseiülemat. Ta rääkis, et film näitab oma aega. Ma arvan, et osalt on tal õigus, aga mitte täielikult.

Filmi on toetanud Eesti Filmi Sihtasutus. Ühe käega me kulutame miljoneid, et Eestile reklaami teha ja meie imidzhit parandada, samal ajal me toodame Eesti-vastast propagandat Venemaa jaoks, mida see saab ära kasutada meie vastu. See on see Venemaa, mis kinnitab, et ta on NATO vastane ja peab USA-d oma vaenlaseks.

Ma töötasin Eesti kaitseväes, kus tegime Eesti, Vene ja USA ühisfilmi „Visioon“. Seal mängis teiste seas ka Judd Hersh, kes kehastas juudi tantsijat natsi-Eestis. Kõik eestlased rääkisid inglise keelt tugeva vene aktsendiga, nad nägid kõik välja tumedad ja hirmuäratavad. Selles filmis polnud midagi, mis oleks teinud head Eestile. Seal ei mainitud seda, et Eesti Vabariik kanti juutide kuldraamatusse selle eest, et siin aidati igati hoida juudi kultuuri.

Pärast filmi „Punane elavhõbe“ vaatamist ei maksa imestada, kui Hispaanias Eesti numbrimärgiga auto juhti peetakse kohe mafioosoks.

Viido Polikarpus
Energy Smart OÜ
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus