Armin Karu, keda võib pidada Eesti Donald Trump’iks, kavatseb avada Narva-Jõesuus kasiinokeskuse, mõeldes just rikaste Vene klientide peale. Pealtnäha paistab see idee mõistlik ja tore, sest miks mitte ehitada mängupõrgu, mis hakkaks tühjendama meie naabrite pungil täis rahakotte? Kohalikule rahvale lubab Karu igasuguseid materiaalseid hüvesid – raha on ju alati kõige tähtsam.
Narva-Jõesuu on väga kaunis koht suurepärase puhta liivarannaga. Eesti ajal oli see üks uhkemaid suvituskohti, ka Vene ajal armastati siin puhata. Siis olid seal arvukatel asutustel omad suvilad, kus ka töölised võisid käia oma peredega puhkamas. Seda paika on alati armastanud Peterburist pärit juudi rahvusest inimesed. Tänapäeval maksab üks ruutmeeter maad selles piirkonnas kohati rohkem kui Viimsis või Tallinnas ja nõudlus kinnisvara järele on Narva-Jõesuus üsnagi suur. Narva-Jõesuu linnapea ei paista sugugi huvituvat ideest rajada tema linna mängupõrgu. Temale meeldib rohkem idee rajada igal aastal uus spaa.
30 aastat tagasi, kui ma elasin veel New Jerseys, toimus sama asi Atlantic Cityga. Ka siis lubati kohalikule rahvale, et neid ootab ees uus jõukas elu. 1850-ndate aastate keskelt kuni 20. sajandini välja oli Atlantic City avatud turistidele kogu põhja-idast. Tänane rohkearvuline värviline elanikkond on nende orjade järeltulijad, kes pidid teenima oma valgeid isandaid. Vaatamata uhketele lubadustele parandada kõigi elujärge, pole needsamad järeltulijad paremas olukorras, kui nad olid 30 aastat tagasi. New Jersey andis litsentsi ja oma õnnistuse mängupõrgute avamiseks, aga selle asemel, et kõiki elanikke sellega kaasa haarata, ei lastud kohalikke inimesi parema elu ligigi.
New Jerseys elades käisin minagi Atlantic Citys, siis ei märganud ma küll, et kohalikud elanikud oleksid olnud mingis eelisseisundis sellega, et neil on nüüd mängupõrgud. Kõigepealt lubati neile töökohti, aga tegelikult pidid nad koos väljastpoolt tulnutega seisma tööotsimise järjekorras. Koolid, kus õpetati välja diilereid või krupjeesid, olid tasulised ja olid kallid, nii et enamikule käis õppemaksu tasumine üle jõu. Ja enamik kohalikest olid juba liiga vanad, et uusi töökohti, mida neile pakuti, vastu võtta.
Ka kohalikud poekesed ja väikefirmad tulid vaevalt ots otsaga kokku. Kasiinod tegid kõik, et hoida kliente oma ruumides – seal oli arvukalt restorane, poode ja kõike-kõike muud, mis turistidele vajalik. Kui kasiino hotellist välja mindi, siis vaid ookeani äärde laudteed pidi jalutama, sest kogu raha oli juba maha mängitud.
Ma arvan, et Narva-Jõesuu linnal on õigus, kui ta ei soovi oma kodukohta muuta Atlantic City sarnaseks, sest kui avada oma uksed võõrastele, siis avatakse uksed ka organiseeritud kuritegevusele. Kui selline raha on Eestisse tulemas, siis ilmselt on see juba kuidagi meie poliitilisse süsteemi sisse imbunud.
Kasiinod annetavad tohutuid summasid heategevuseks, aga ka poliitilistele parteidele ja võtmepositsioonidel olevatele isikutele. Arvestama peab ka sellega, et riik saab kasiinodelt korralikult makse. Narva-Jõesuu peaks aga kindlustama selle, et kohalikud inimesed tõesti mängupõrgute tulekust mingit kasu saaks.
Meie idanaabrite raha juba ringleb Eestis ja jääb seda tegema. Eesti on ikka uhkustanud sellega, et ta on väike arukas ja pragmaatiline riik. Tehkem siis nii, et meil on kontroll ka selle olukorra üle.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
