Teisel pool Peipsit, Venemaal, sai üks endine eesti kolhoosnik Rakvere kandist Pihkva kubernerilt loa osta tükk maad, millele ta rajas piimafarmi. Farmi juhivad eestlased, aga töömehed on kohalikud venelased. Piim on Peterburis poolteist korda kallim kui Eestis ja loomulikult muudab see tootmise märksa kasulikumaks.
Venelaste silmis on eestlased kõvad tegijad, kes on suutelised oma farmis lehmalt kuus korda rohkem piima kätte saama, kui saadakse samasuguses farmis Venemaal. Teraviljasaak on eesti taludes aga neli korda suurem. 1940-ndatel aastatel õpetasid eestlased Siberis venelastele, kuidas kartuleid vakku maha pannes saaki suurendada. Venelased olid seni kaevanud labidaga augu maasse, kuhu siis pandi kartul, aga kartulivõtmise ajal ei leitud kogu saaki üles.
Kohalikul võimul Pihkvas on arvatavasti probleeme elanike piima ja leivaviljaga varustamisel, seepärast nad ongi lubanud tulla eestlastel äri tegema. Seni on asjad läinud hästi – eestlaste farmis on juba üle 1000 lehma ja nad kavatsevad tootmist laiendada. Kui kõik läheb nagu plaanitud, siis võiksid eestlased oma äriplaani teha mitmete aastate peale. On ju tore, kui venelased meid milleski hindavad, aga antud juhul tekib küsimus – mis võib seda äri oodata ees kaugemas tulevikus?
Oletagem, et mõni aeg lähebki farmil hästi. Siis aga hakkavad Moskva võimud süüdistama Pihkva kuberneri selles, et ta laseb eestlastel paista paremas valguses ja võimekamatena kui venelased on, kes peavad lausa sõltuma eestlaste ettevõtlikkusest. Venemaa president, kes iganes ta siis on, tagandab Pihkva kuberneri oma kohalt ja asendab ta kellegagi, kes teeb eesti ärimeestel majanduslikult võimatuks oma äri jätkata. Eestlased, kes on sunnitud lahkuma, jätavad oma farmi kohalikele venelastele.
Praegu trellide taga istuv vene oligarh Hodorkovski on näide sellest, kuidas niisugused skeemid idanaabri juures töötavad. Hodorkovski erines teistest vene ärimeestest sellega, et väga rikkaks saanuna oli ta valmis võimudele tõestama, et äri on võimalik teha ka lääne mallide järgi – üsna kiiresti leidis ta ka lääne äripartnereid – ja see muutis ta ohtlikuks. Hodorkovski saatis oma alluvaid Ameerika ülikoolidesse, ta lõi läbipaistva äripraktika ja maksis rohkem riigimakse kui ükski teine vene oligarh. Võib siis öelda, et Hodorkovski puhul ei olnud küsimus mitte selles, et ta ei maksnud makse, vaid selles, et ta tegi seda liiga korralikult, olles sellega teistele „halvaks“ eeskujuks, sest nemad oleksid ausalt äri ajades pidanud loobuma tohututest summadest. Kui Hodorkovski otsustas poliitikasse minna, siis andis ta sellega endale surmahoobi – seda Putin talle ei andestanud.
Kokkuvõttes võiks öelda, et venelased ei ole huvitatud mitte edukast ärist, vaid ainult kiirest rahast või nagu öeldakse – ratsa rikkaks saamisest.
Venemaal äri tegemine on libedale teele minek, vaatamata sellele, et Vene majandusel läheb praegu paremini kui Euroopal või USA-l.
Vale oleks väita, et kui eestlased ei taha Venemaaga äri teha, siis on nad kohe Venemaa vastu. Isegi Kerenski ütles pärast Vene revolutsiooni Tallinna külastades ja Estonia teatris kõnet pidades, et eesti rahvas ei ole iial olnud vene rahva vastu, nad on olnud Vene türannia vastu.
Selles mõttes ei ole miski muutunud. Need eestlased, kes toetasid 1917. a Vene revolutsiooni, tegid seda usus, et nii kindlustatakse Eestile vabadus. Me teame aga, mis sellest välja tuli. Täna ei tohiks unustada, et ainus asi, mis Venemaad rahustaks ja mis talle meeldiks, oleks see, kui me tervitaksime teda oma kodumaal kui peremeest.
Eestis tulevad järgmisel aastal jälle kohalike omavalitsuste valimised. Keskerakond, kes on Putini parteiga Ühtne Venemaa sõprussidemed loonud, süüdistab Eesti valitsust, et see ei taha Venemaaga koostööd teha. Viimased uudised Keskerakonnast on aga sellised, et mitmed tema tuntud ja kõrgetel ametikohtadel olevad liikmed on kas üle kuulatud või vahistatud, sest nad on nii altkäemaksu võtnud kui seda andnud. Ja valimiste lähenedes peaksid valijad seda meeles pidama, sest iga valija hääl loeb.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
