Meeldiv kohtumine Torontos. Vas. dr. Roman Toi, EKN-i esimees Avo Kittask ja Heli Polikarpus.
Tahaksin koos oma abikaasa Heliga tänada kõiki armsaid ja toredaid inimesi, vanu ja uusi sõpru Torontos, kellega mul oli rõõm Eesti Vabariigi aastapäeva nädalal kohtuda.
Päev enne seda, kui me lendasime Torontosse, mattis Heli oma isa. See nädal oli tema jaoks väga raske, kuid ometi ta otsustas minuga koos sõita Kanadasse, selle asemel et üksinda Tallinna jääda.
Kanadasse lendasin ma Avo Kittaski kutsel. Ta helistas mulle jaanuaris ja küsis, kas ma ei tuleks pidama vabariigi aastapäeva kõnet admiral Tarmo Kõutsi asemel, kes seoses kandideerimisega riigikokku esinemisest ära ütles.
Saabusime Torontosse laupäeval, 17. veebruaril, Avo oli meid lennuväljal vastu võtmas. Ta avaldas kaastunnet Helile ja ulatas talle kaunid lilled. Õhtustasime Avo ja Madli juures, kus meiega ühinesid ka Ellen ja Laas Leivat. Oli väga meeldejääv, soe ja sõbralik koosviibimine.
Järgmisel hommikul sõidutas Avo meid Peetri kirikusse, kus pastor Andres Taul pidas Heli isa auks mälestusteenistuse. Seejärel, meie suureks üllatuseks, laulis Avo Heli isa mälestuseks Reekviemi Roman Toi orelisaatel. Seda hetke ei unusta me Heliga kunagi, sest see oli nii liigutav.
Ma polnud Torontos käinud 30 aastat. Seega oli tunne, nagu ma oleksin seal esimest korda elus.
Ühel õhtul läksime Eesti Majja, kus me kohtasime vanu tuttavaid – Mati Talvikut ja Reet Linnat Tallinnast. Nad olid valmistamas saadet, mis läheb eetrisse Eestis. Aga tore oli kohata ka oma väga vanu tuttavaid, keda ma polnud aastakümneid kohanud, näiteks maailmakuulsat arhitekti Tõnu Altosaart.
Avo viis meid ka Ehatarre. Seal olles mõtlesin, et olen nagu muinasjutus – nii tore oli see vanurite kodu. Vist küll kõik kodueestlased peaksid nägema, kuidas elatakse Ehatares, kui elurõõmsad ja säravad on sealsed elanikud. Mul oli rõõm nendega juttu ajada, aga ka kitarri mängida ja laulda.
Seejärel käisime Hamiltonis, kus meid võtsid südamlikult vastu veteranid. Nad kinkisid mulle oma raamatu ja mul oli võimalus ka neile mõned laulud laulda.
Väga meeldejääv oli see päev, mil Avo otsustas meid viia Niagara koske vaatama. Mulle tundub, et Kanada ilm on kõige hullumeelsem, mida ma kunagi näinud olen. Seal olles elasime nädala jooksul üle kevade, sügise kui talve.
Kui mult küsiti 24. veebruari kõne teksti, siis ma vastasin, et ma ei valmista kunagi kõneteksti kirjalikult ette, sest ma ei pea sellest iialgi kinni. Ma rääkisin sellest, et väliseestlased peaksid uuesti läbi mõtlema, mis on nende tegevuse eesmärk, kuidas nad saaksid aidata Eestit ja osaleda Eesti elus.
Ma tänan kõiki, kes mu kõne südamlikult vastu võtsid, ja loodan Torontot uuesti külastada.
„Suvel oleks kena sinna jälle minna,” teatas Heli.
