Viido veerg: Suhtelisus elus
Arvamus 02 Nov 2007 Viido PolikarpusEWR
    Trüki   E-post   FB     
Einsteini ütlust, et kõik siin elus on suhteline, teavad kõik, ainult mulle hakkab see mõte alles nüüd pärale jõudma. Et maakera keerleb ümber oma telje, et planeedid keerlevad ümber Päikese, et Päike keerleb ümber Linnutee ja et Linnutee keerleb ümber… Kõik on muutumises, miski pole püsiv ja ometi jääb kõik maailmas samaks, muutumatuks. Minu meelest võiks seda fenomeni ka meie kehadele üle kanda. Iga päev sureb meie kehas miljoneid rakke, enamus neist asendub otsemaid. Sünnimomendist alates on meile määratud surmanuhtlus, kui nii võiks ütelda. Elu defineerib surma, üks ei saa eksisteerida teiseta. Vaatamata sellele, et meie kehas toimuvad elu jooksul tohutud muutused, tunneme end oma kehas kogu aeg sama isikuna. Et iga seitsme aasta järel vahetuvad kehas kõik rakud, siis võiks öelda, et iga seitsme aasta järel tõuseme me üles nagu fööniksid tuhast.

Kui ma olin noor, otsisin ma suuri elamusi, ma pidasin pidusid, käisin armees, elasin lõbusat üliõpilaselu ja nautisin häid raamatuid, filme ja eriti meeldis mulle muusika. Ma mäletan, kuidas üks mu sõber kinnitas, et ühel päeval kuulatakse Jimi Hendrixit raadiost kerge muusika kanalilt. Hendrix, kes on kakofoonilise muusika esindaja, tundub tänapäeva muusika kõrval väga mahedana. 1960ndatel aastatel oli tema kitarrikäsitsus midagi väga mõjuvat ja pööraseks tegevat, tema muusikaga defineerib meie põlvkond oma noorusaega. Rock and Roll, saatana muusikaks nimetatu, on täna klassikalise muusika rubriigis kuulatav, nimetagem siin ansambleid Drifters, Nat King Cole, Elvis, aga ka superansamblid nagu Cream, Jefferson Airplane, The Who, Beatles, Blood Sweat and Tears, Queen – kõik kuuluvad juba Ameerika klassikalisse muusikasse. Mõelgem sellele Tshaikovski 1. klaverikontserti kuulates, et omal ajal võrreldi seda sellise kõlaga, mida teeb sepp, kui ta taob haamriga alasile. Jah, kõik on tõesti suhteline.

Kui ma olin noor, siis otsisin ma muutusi lihtsalt muutuste enda pärast. Mul oli ükskõik, kas Ameerika oleks läinud Kuubaga sõtta raketikriisi ajal, mina tahtsin, et juhtuks midagi põnevat. Täna aga olen ma mures igasuguste muutuste pärast. Olen selles eas, et otsin korda kaootilises maailmas. New Yorgist tulles tundus Tallinn mulle provintsiaalsena. Nüüd aga põgenen ma sellest kiiresti arenevast linnast maavaikusesse. Olin maal viimased kümme päeva ja nautisin seda täiel rinnal. Seda enam, et lõpuks ometi sain ma lõpetada mitmed pooleli olevad maalid.

Minu naaber maal Kurenurmes, Vello, kellest olen ennegi siin kirjutanud, on juba pikemat aega elanud kaine mehe elu ja aitab mind paljudes töödes. Kui kaua ta nii suudab olla, seda ma ei tea, sest mehel on kohe tulemas 60. sünnipäev… Lõpetasin aga naabrinaise Pärja portree. Tema on suurepärane naine, kes on peaaegu 100 aastat vana. Ta elab üksinda keset metsa koos oma väikese koerakesega, kelle nimi on Karu. Ta on elanud üle arvukalt talvesid, mil temperatuur on langenud alla 30 kraadi, elanud üle Stalini aja, nüüd on tal lapselapsed ja lõpuks olen tal ka mina.

Üks minu sõber roheliste barettide päevist saatis mulle hiljuti huvitava e-kirja, milles sisalduvate mõtetega olen täielikult nõus. Ta kirjutas, et naised on tema meelest nagu õunad. Parimad neist on kõrgel ladvas. Enamik mehi ei hakka nende järele üles ronima, sest nad kardavad kukkuda ja haiget saada. Selle asemel nopivad nad mahakukkunud õunu, mis pole küll nii head, aga nende kättesaamine on kerge. Ladvaõunad ise mõtlevad, et midagi peab neil endil viga olema, et keegi neid noppima ei tule. Tegelikult ei pea nad muud tegema, kui ootama julget ja hakkajat meest. Ehk printsi.

Mehed on aga nagu vein. Nad alustavad oma elu viinamarjadena ja alles naised trambivad neist välja joovastava joogi…

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus