Eesti Elu
Viido veerg: Sügis ja kartulisaak
Arvamus 24 Sep 2010 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kuigi väga kuum suvi on alles seljataga, ootan ma juba järgmist kevadet. Sügis aga näitab juba oma nägu – lehed puudel kolletuvad. Ka minu kartulisaak on valmis. Kui ma esimesed kartulipesad üles võtsin, siis minu üllatuseks olid kartulid mädaplekkidega. Enne nende talvevarju keldrisse viimist soovitas naabrimees need kuhja panna ja lasta kuuri all ära kuivada. Mulle tundus hea mõte kartulid ka mullast puhastada, enne kui ma nad keldrisse viin. Seda tööd tegemas tabas mind teine naaber, kes hoiatas, et see töö tuleb kohe järele jätta. Puhastatud kartul ei säili kuigi kaua, vaid läheb mädanema. Ühe tarkuse sain veel teada – kartulit tuleb üle talve säilitada pimedas ruumis. Päikesevalgus muudab nad roheliseks ja siis ei ole nad samuti söödavad. Mina olin seni arvanud, et rohelised kartulid pole lihtsalt veel valmis saanud. Naljakas on minu meelest ka asjaolu, et kartuli heale söögiomadusele ei mõju kuidagi nende suurus (või väiksus).

Meie Kurenurme päikesefarmi juhataja Michael on praegu Prantsusmaal ja Itaalias kohtumas äripartneritega. Äsja kuulsin ka oma tütre Maarika käest, et tema elukaaslane George, kes meil talvel külas käis ja püstitatavast päikesepargist kuulis, paigaldab praegu 150 000 USD eest päikesepaneele nii elektri kui sooja vee tootmiseks haiglale, kus ta New Yorgi osariigis töötab.

Taavi Serv, minu hea naaber ja Eesti aasta talumeheks valitud mees, lõpetas just tee ehitamise, mis viib meie päikesepargini. Kasutasin võimalust ja palusin aasta talunikul oma kartulisaagile hinnang anda. Ta oli suuremeelselt nõus seda tegema ja leidis, et mu kartulisaagil polnud häda midagi. Ma küll muretsesin, et kartulitel on koor selline, nagu oleks tegemist friikartuliga. Taavi sõnade järgi on tal sama lugu, sest tegemist on sordiga, mis tänavu selline välja näebki. Kokkuvõtteks võin öelda, et sel aastal sain ma kartulikasvatamisega siiski hakkama. Järgmisel aastal luban, et panen kartulimaale ka väetist. Nüüd on mu mureks kelder.

Meie kelder on niiske ja pime, seal ei ole mingit valgust. Küsisin Taavilt, kas ma ei peaks oma keldriga midagi ette võtma, kuid ta vastas, et parem mitte. Tema oli endale uut kodu ehitades teinud ka keldri, soojustanud selle väljast ja katnud isolatsiooniga, et niiskus sisse ei tuleks. Asi lõppes sellega, et tema kartulisaak ei elanud talve üle. Seega peab jälle hoidma meeles, et vana on tihti parem kui uus.

Vaadates, kuidas maailmas kõik kiiresti areneb, võib kergesti tekkida tunne, et oled ajast maha jäänud. See, et meie vanemad ei osanud videoaparaati kasutada või et neile ei meeldinud rock´n´roll, ei tähenda, et nad poleks olnud nii intelligentsed kui meie, see ainult tundus meile nii. See aga, et tänapäeval on noored digimaailmaga sina peal, ei tähenda, et nende maailm oleks parem meie omast.

Meie sugupõlv peab vananemist negatiivseks. 1990-ndate aastate algul võtsid uued firmad tööle vaid noori kauneid tütarlapsi, kellel ei olnud mingeid töökogemusi, ja tuhanded eakamad jäeti tööta. Nüüd on asjad siiski muutunud ja eakamaid inimesi ning nende töö- ja elukogemust osatakse hinnata.

Minagi olen hakanud tähtsustama seda, mis on pikas perspektiivis oluline. 18-aastaselt pead sa oluliseks, millises koolis ja millist ametit sa õpid, 68-aastaselt on tähtis see, kas su mõistus on veel terav või lood sa endale vaid illusioone.

Inimese elus on oluline see hetk, milles ta parajasti on. Ja kas pole piisav, kui see hetk on sinu ja su lähedaste jaoks meeldiv? Või oleme nagu mesilased, kes suure pingutusega veeretavad oma ees kõike materiaalset seni, kuni haud vastu tuleb, et näidata kogu maailmale, kui kohutavalt tähtsad me olime? Aga lõpuks on surm see, kes kõiki võrdsustab.

Viido Polikarpus
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus