Eelmisel aastal ilmus Eestis raamat „Tammiste. Kirg“, mille autor Mart Soidro palus mul sellest kirjutada ka välis-eesti lehtedele. Teos räägib legendaarsest korvpallurist Aleksei Tammistest, mehest, keda nõukogude ajal kõik eestlased, ka need, kes sporti ei hinnanud, teadsid. Korvpall oli siis väga populaarne, sest eestlased olid sel alal nii võimsad, et võisid isegi venelastele peksa anda. Ja Tammiste oli üks kõvemaid korvpallureid.

Mart Soidro palvel toimetas raamatu Tammistest minu kätte Gustav Piir. Lugesin raamatu läbi vaatamata sellele, et ma pole mingi spordifänn ja pole seda kunagi olnud. Kui ma veel Ameerikas elasin, siis juhtus tihti, et meie juurde Elberoni mõisa New Jerseys tulid Knicksi mängu vaatama Rein Haus, Ülo Kuhi, Peter Feldmann, Enn Onni, minu vend Kaido ja teised sõbrad. Ma mäletan, et me nautisime Budweiseri õlut või õunaveini ja kohale toodud pitsat või sõõrikuid. Muidugi olid meiega koos tohutu suure põleva kamina ümber, kus mängis ka televiisor, meie girlfriend´id. Ega see ei olnud spordiülekanne, mis meid võlus, see oli koosolemise tunne, ettevõtmine, millel oli algus, kulminatsioon ja lõpp, mis kujunes kas kaotuseks või võiduks. Inimene usub, et kui meeskond, kellele ta pöialt hoiab, võidab, siis on ta ka ise nagu osalenud selles võidus.

Jah, elu on pidev rügamine. Kui me enam ei rabele, siis pole meid olemas. Kuid isegi siis me bioloogiliselt siiski eksisteerime, kuid me pole sellest teadlikud – vähemalt ma usun, et see on nii.

Mart Soidro raamatu lugemisel pani mind mõtlema üks asjaolu. Kõik, kes selles teoses Tammiste kohta midagi ütlevad, olgu siis tegemist sõbra, kaasmängija, treeneri või õpetajaga, väidavad, et mees polnud hea iseloomuga. Nad kasutavad selliseid sõnu, et Tammiste olnud mänguväljakul koletis või et ta oli platsil autokraat jms. Just see, et raamatus mitte ainult ei ülistata sportlast, vaid tuuakse välja ka tema pahupool, pani mind teose vastu sügavamat huvi tundma. Kui tänapäeval on korvpallivõistluste ajal spordisaalid peaaegu tühjad, siis Tammiste ajal polnud mängudele võimalikki pileteid saada, saalid olid puupüsti täis.
Mõni aasta tagasi kutsus Eesti Olümpiakomitee esimees Mart Siimann kõik meie olümpiavõitjad Eesti Majja lõunale. Nii palju kui mina tean, olid kõik ka kohal. Lisaks Erika Salumäele, Erki Noolele, Ants Antsonile ka Heino Lipp, maailma üks parimaid kergejõustiklasi omal ajal, keda venelased ei lasknudki üle piiri võistlema, ja teised. See oli üks neist õhtutest, kus ma hirmsasti oleksin tahtnud kohale minna ja seltskonnast pilti teha, aga siis tõmbusin tagasi ja mõtlesin, et parem, kui ma jätan nad omapead ja ei sega. Eesti spordi ajaloost aga kirjutas põhjaliku artikli spordiajakirjanik Tiit Lääne Global Estonian´is nr 4.

Eesti on väike riik, see pole meile mingi uudis. Kuulsatele sportlastele tähendab see seda, et kui sa võidad olümpial, siis ei taga võit sulle veel lahedat äraelamist kogu eluks. Kui Bruce Jenner ameeriklastele kümnevõistluses olümpialt kuldmedali tõi, siis naeratas ta aastaid mulle hommikusöögi ajal cereal’i-pakilt vastu, tal oli tohutul hulgal sponsoreid ja reklaamiraha. Eesti turg niisugust asja ei võimalda. Siin peab peale väledate jalgade või tugevate käte ka vaimus midagi enamat olema, et hilisemas elus läbi lüüa. Näiteks Erki Nool, meie kümnevõistlejast olümpiavõitja rajas laste kergejõustikukooli, siis astus poliitikasse ja viimastel riigikogu valimistel pääseski Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas parlamenti.

Mart Soidro raamat „Tammiste. Kirg“ toob lugejani möödunud aegade kirgi ja torme spordielus, mis tihtipeale väljusid spordi raamidest ja said isegi poliitilise võitluse areeniks.


Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: